Sarvekandja saatus


Tartu Ekspress, Kaur Paves

Sadamateatris linastuv „Madisoni maakonna sillad“ tekitab keskmise teatrihuviga külalisele ohtralt paralleele Vanemuise selle hooaja teise hitiga „Hea põhjatuule vastu“.

Läbiva liini moodustab mõlemas tükis kõnekat kõrvalosa täitev Jüri Lumiste. Nii kaasaegses internetiromaanis kui minevikus hõljuvas ajatus armastusloos on tema täita ühel või teisel tasandil petetud seadusliku abikaasa roll. Nii naise veebiarmukesele unustav Berhard Rothner kui põllumajandusfestivalile tõtates reaalse abieluvoodi tühjaks jättev Richard Milner on korralikud, hoolivad ja stabiilsed, ent stereotüüpselt meeletult igavad mehed.

Anekdootlik armuke
Paraku kaldub Richardit iseloomustavasse etteaimatavusse ka näidendi üldine kujunemisloogika: tülpinud abikaasa lahkub komandeeringusse, avades ukse sarmikale nipernaadile, fotograaf Robert Kincaidile (Hannes Kaljujärv), kelle kireks on vanad sillad ja vanad naised. Edasine armulugu Francescaga (Külliki Saldre) on juba puhtalt vormistamise küsimus. Nagu ka tõdemus, et kõik peab lõppema, kui ülejäänud pere lähetuselt tagasi jõuab.

Robert James Walleri romaani ja Sari Niinikoski dramatiseeringu alusel valminud lavaversioonis avastavad ema Francesca näiliselt halli, ent sisimas kirest pulbitseva eluloo päeviku kaudu tema lapsed Carolyn (Maria Soomets) ja Michael (Tanel Jonas). Nii tuleb nii neil kui publikul püüda mõista ja otsustada, kas eluaeg farmis rügama pidanud itaallanna üürike järeleandmine verekutsele väärib andestust või mitte.

Eakas kirg
Francesca küll väänleb ja pöörleb ahastuses Sadamateatri lakooniliste rekvisiitide vahel, ent miskipäras see ei veena. Kas on asi lihtsakoelises, pigem koolibändi debüüti meenutavas sisekujunduses või paratamatus võrdluses põhjatuuleromansiga, kus pinget võis vaatamata peakangelaste füüsilisele eraldatusele (või ehk just tänu sellele?) noaga lõigata, aga laval etendatav ahastus jääb kaugeks ja muutub teises vaatuses juba kergelt tüütuks. Teisalt võib põhjus peituda autori isiklikus naistemaitses, mis ei kipu Robertiga („armastan kirge, mis tuleb ainult koos vanusega“) ühtima. Rääkimata kohmakat Casanovat kehastava Kaljujärve enda natuurist, kellelt primitiivne televaataja ikka pigem ah-mis-sa-plärad-rehmamist ootaks.
Nii jääbki lavastuse kandev roll hoopis Richardile, kelle põgusad repliigid annavad aimu, et pealispinna all polegi tegu nii tühise tegelasega. On ta ehk oma sarvekandja saatusest sisimas sama teadlik kui põhjatuuleromansi Berhardil?

Peeter Tammearu
lavastaja (Kuressaare Linnateater)
Vaatasin kuulsa Clint Eastwoodi filmi esimest korda ära alles pärast Vanemuise ettepanekut ja ka siis ainult korra – võib-olla selleks, et ta tööd segama ei hakkaks. Robert James Walleri raamat meeldis mulle enam, ta on nutikalt kirjutatud ja sõltub väga palju sellest, millise hingeseisundiga teda lugeda võtta. Võib suhtuda küüniliselt, üleolevalt, aga arvan, et mingid kokkupuutepunktid võivad tekkida igal pisut vanemal inimesel.
Igaühele tundub, et just tema armastus on eriline, aga võib-olla on ta selline jagamatu substants, mis on väljaspool meid ja võib meid kõiki tabada. Kas Francesca petab oma meest? Vastus võiks ju olla jah, aga kuidas saab petta midagi, mida enam pole? Kas saame kohustada teist inimest armastama ennast elu lõpuni? Võib-olla saame vastu just seda, mida väärt oleme. Iga tühik tahab täitmist ja alati tuleb midagi asemele.