Salemi nõiad. Ja nõiakesed. Paradoksid

«Kättemaks ja kaua tagasi hoitud viha naabrite vahel tõstsid pead, hoolimata piibli käsust ligimese peale halastada. /—/ Viletsate kahtlustused ja kadedus lõid õitsele ning nõudsid kättemaksu.» Arthur Miller näidendi eessõnas

Kui 99% näitemängude kohta võib öelda, et tükk räägib inimestevahelistest suhetest, ja sellega on banaalelegantsel moel sisu kokku võetud, siis «Salemi nõidade» puhul nii lihtsalt ei pääse. Sestap tegemist ka 20. sajandi klassikaga.
See tükk võib rääkida väga erinevaid lugusid. On erinevatel aegadel ka rääkinud. Ning seda võib lavastada mitut lugu läbi põimides või üht teemat esile tõstes.
Ain Mäeots on valinud vahepealse tee – ta annab vaatajale aimu lugude paljususest ja keskendub ühele plaanile. See pole keelatud.

X, Y ja Z

Kuid ometi, mis on asi, millest räägib Mäeots Vanemuise trupi vahendusel? Ehk – pakub ta abstraktseid või konkreetseid tõdesid? Kas nii saab küsida?
Küsida võibolla mitte, see-eest vastata küll.
Nüüdsed «Salemi nõiad» räägivad aususest. Nõiakesed seevastu valest. Ja see kõik on vägagi abstraktne.
Näidendis on 18 tegelast. Ja sama palju eri lähtekohti, eri põhjuseid. Erinevaid nägemusi ja nägemisi. Milleri tekst on läbimõeldud karakteriloome tipp – igas tegelases, sõltumatult rolli suurusest, on midagi, mida kelleski teises ei ole. Sestap ma tegelikult ei usu, et näidendit oleks võimalik nii lavastada, et kõigist on kõik kätte saadud. Või kui, siis ei saaks publik sellest lõpuni aru. Ei jõuaks vastu võtta.
Seda rõhutab ka Liina Undi lavakujundus – esimese vaatuse olen ma posti taga ja ei näe, mil viisil Betty Parris (Alina Karmazina) «kuradist vaevatud on». Teise vaatuse ajal varjab mu vaate minuteiks John Proctori (Riho Kütsar) lai selg. Kolmandaks vaatuseks vahetan kohta. Ja õige kah.
Ma ei ole jumal. Ainult tema näeb kõike. Taas kord, nagu ka «Utoopias», on Liina Unt Sadamateatri ruumi organiseerida suutnud. X- ja Y-teljel. Ja koos Mäeotsaga tõmbavad nad ka aimatava joone teljel Z. Seda pole vähe.
Jumaliku alge otsimine. Kristlus. Sajanditepikkune moraalikoodeks. Ka meil, Maarjamaal. Mis ameeriklasele sama raske hääldada kui Massachusetts meile. Ka see on ühendav joon. Ja siin on lavastuse teema.
Need plikad, kes Abigail Williamsi (Katrin Pärn) eestvõttel džinni pudelist lasevad, ei tea, mida nad teevad. Ja on ausad.
Kohtumõistjad oma ametikohuste täitmisel on seaduse ees ausad.
Perekond Proctor on aus. Nii nagu ka perekond Putnam oma saamahimus.
Nagu ka surmaminev külarahvas.
Ka oma elu pärast kartev reverend Parris (Margus Jaanovits).
Ja see kõik on kokku vale. Õigem veel – nad kõik teevad midagi valesti. Siin ei ole üheseid vastuseid. Veel enam, pole ka erilisi otsinguid. Need inimesed on kivist. Ja stampides.
Isegi Proctorid – kellena Kütsar ja Helena Merzin suurepärased rollid teevad – jõuavad oma otsinguringilt ettemääratud alguspunkti tagasi. Siin on küll tahe, aga puudub jõud etteantud stampmõtlemisest välja murda, ise otsustada.

Veel kaks naist

Vaid Andres Mähari väga hästi mängitud (vast tema parim roll Vanemuises) reverend Hale jõuab äratundmisele, mõistab ja tunnetab aukartust elu ees. Aga sellest on vähe.
Me näeme – kartmata seda sõna – elu paradokse. Tõsi, see on vaid üks võimalikke retsipiendi tõlgendusviise, aga saali minnes abiks seegi ootushorisondina kaasa võtta.
Kuigi Tartu teatri trupist on raske kedagi esile tõsta, tahaks lisaks eelkiidetud Mäharile, Kütsarile ja Merzinile nimetada Katrin Pärna ja Marika Barabanštšikovat Mary Warrenina.
Pärna Abigail sihipärase ja enesekeskse võimufriigina meenutas mulle kõikide erakondade noortekogude rohkem või vähem punapäiseid naissoost juhtfiguure ja oli sellisena siiralt hirmutav. Et nii käibki. Uhh!
Barabanštšikova Mary on lihtsalt hea ja mitmetahuline roll. Meeldiv.

Arvamus

Berk Vaher , kriitik ja õppejõud:
Arthur Milleri näidend «Salemi nõiad» (The Crucible) valmis 1953. aastal, mil «nõiajaht» oli Ameerika ühiskonnas taas vägagi aktuaalne. Teise maailmasõja järel süüdistati paljusid intellektuaale kommunismi propageerimises – ning «suurinkvisiitor» Joseph McCarthy võtted ei jäänud kuigivõrd alla raudse eesriide taga tegutsevate repressiivorganite meetoditele.
Paranoia, mis toona mõlemas suurriigis valitses, tõi pahatihti välja lihtinimeste halvimad loomujooned – ellujäämise nimel asuti koostööle nõiaküttidega, «koputades» vastumeelsete naabrite peale. Piisas mõnest märksõnast, mõnest «istutatud» asitõendist, et teist hukka saata. Omasuguseid reetes sai «väike inimene» juudaseekliteks illusiooni maagilisest osadusest võimus ja turvatundest seaduse palge ees.
Uuslavastus ei flirdi otseselt globaalse ideoloogilise nõiajahi tänaste ilmingutega – selleks pole vajadust, paralleelid on niigi selged. Hõlpus oleks süüdistada üht konkreetset religiooni – kuid lavastusest näeme, et igaüks teeb sellegi raames oma eetilised valikud ise.
Suured sõnad ja narratiivid taanduvad inimlikule suurusele või väiklusele, mis on võimeline ükskõik millist ideoloogiat oma tõe järgi pöörama. See pole kostüümidraama kuskilt üleeilsest, vaid räägib inimeksistentsist siin, praegu, kõikjal ja alati.

Kirsten Simmo , teatri- ja muusikamuuseumi juhtivteadur:
Arthur Milleri üht tähelepanuväärsemat näidendit on Eesti teatris varem mängitud kahel korral – 1969. aastal Epp Kaidu lavastatuna Vanemuises ja 1994. aastal Andres Lepiku käe all Ugalas. Omamoodi tähenduslik on, et eri režiimide ajal loodud lavastuste juures hinnati eelkõige päevakajalisust ja tugevat sotsiaalset konteksti. Sünged ja keerulised teemad toodi mõjule ilma pessimismi kandumata, vaatajaid ärgitati kaasa mõtlema, oma aja ja näidendis kujutatu vahel seoseid looma.
Epp Kaidu lavastus Vanemuises oli tihe, tempokas ja konfliktirohke. Lavastaja tähelepanu all olid nii eetilised, poliitilised kui ka sotsiaalsed teemad. Esiplaanile tõusis tugeva sõltumatu inimese võimukuse avamine. Lavastust käivitavaks jõuks oli Lia Laatsi mängitud Abigail Williams kui varjamatult paheline, kurjust ja võimuahnust silmakirjalikkuseta demonstreeriv fuuria.
Veerand sajandit hiljem võttis näidendi lavastada Andres Lepik Ugalas. Kriitika tunnustas lavastaja julgust tuua publiku ette pikk ja vanamoeliselt autoritruu lavastus, mis oma kõikehõlmavusest hoolimata mõjus selge ja mõistetavana. Pealetungiv staatika lavastusliku võttena pani näitlejad oma traagilist lugu jutustama otse publikusse. Tugevaks hinnati kogu trupi ansamblitööd.