fbpx

«Sajas aastas » voogavad sõnad, sõnad, sõnad


Ükskõik millise García Márqueze proosateksti lavaleseadmine on risk. Lavale panna «Sada aastat üksildust» on aga selline julgustükk, mille tulemusega vaevalt keegi lõplikult rahule jääb, olgu adaptatsioon kui tahes vaba.
Kuid risk ja ebakindlus käivad vältimatult loomingu juurde.
Ja seepärast peab lavastuse loojate vaprust tunnustama.
«Sada aastat üksildust» pole juba alustuseks mitte ainult keerukas, mitmete lugemis- ja tõlgendamistasanditega raamat, vaid eelkõige tohutult ülevoolav teos, mis aga sellele vaatamata paigutub Ladina-Ameerika ajaloolisse ja sotsiaalsesse tegelikkusse.
Kriitika pidi kasutusele võtma põhimõtteliselt vastandlikud terminid, «maagiline realism», kirjeldamaks seda omapärast jutustamisviisi, milles fantastiline eksisteerib kõrvuti igapäevasega, müütiline minevik ajaloolise kaasajaga.
Kuid teatris mitte ainult ei jutustata. Seal ka näidatakse.

Vihma võim

Ja tänu sellele on võima-lused paratamatult piira-tu-mad. Näiteks Kariibi mere vihm ja palavus võtavad García Márqueze lugeja oma võimusse.
Ja kuigi vihm on lavastuses sees, pole laval tunda seda lämmatavat kuumust, mis ei lase tegelastel õieti hingata ega magadagi. (Ja kui me ei tunne seda kuumust, ei mõista me ka jää pea maagilist tähendust.)
Kuidas panna lavale proosat, mis on nii sisendusjõuline, kuid nii raskesti kujutatav, nii visuaalne, kuid vaid kirjanduslikus mõttes? Näib, et vaid lugejate kujutlusvõime võib hõlmata García Márqueze narratiivset üleküllust.
Seetõttu pole ta ka kunagi andnud luba «Saja aasta üksilduse» ekraniseerimiseks, kuigi on lubanud seda mõnede teiste teoste puhul: viimane neist, «Kolonelile kirja ei ole» (1999), ja järgmine arvatavasti «Patriarhi sügis», mille lavastab Emir Kusturica.
Selliste kirjanike puhul ei jää üle midagi muud, kui teater uuesti leiutada. Traditsiooniline euroopa teater on nagu ülikond, mis piirab tema ülevoolavat kujutlusvõimet.
Ehk on ainsaks võimaluseks García Márquezet dramatiseerida, mitte kasutada tema sõna. Ehk oleks lahenduseks leida oma lavakeel ja tõlkida lugu keelde, mis ei oleks sõnade keel, või vähemalt mitte ainult.

Sõnad, sõnad

Ja mulle tundub, et see pole lihtne ülesanne eesti teatris, mis on eelkõige sõnade teater (vastuolu sõnade teatri ja vaatemänguteatri vahel on juba vana ja ma ei hakka siin kordama seda, mida on öeldud juba näiteks alates Artaud’st ja Brechtist).
Minu kogemus välismaise vaatajana ütleb, et eesti teater on sõnadest küllastunud. Näib, nagu eksisteeriks mingi hirm vaikuse ees: vaikuse ees üldse ja sõnalise vaikuse ees eriti. Hirm lasta «rääkida» teistel lavalistel vahenditel.
Sellest vaatepunktist on eesti teater liiga homogeenne, peaaegu ilma variatsioonideta ja hoopis ilma kontrastideta. Mulle jääb mulje, justkui kompenseeritaks laval rääkimisega seda, mis väljaspool teatrit rääkimata jääb.
Peab siis edasi lootma ja ootama, et ühel õhtupoolikul viiks keegi meid nagu põnevil lapsi käekõrval lõpuks ometi vaatama jääd.

Tõlkinud Klaarika Kaldjärv

Uuslavastus
Toomas Hussar
«Sada aastat…»
Lavastaja Hendrik Toompere jun
Kunstnik Ervin Õunapuu
Kostüümikunstnik Pille Jänes
Osades Riho Kütsar, Raivo E Tamm, Tanel Jonas, Alina Karmazina, Herta Elviste, Lembit Eelmäe jpt
Esietendus 28. jaanuaril Vanemuise suures majas