fbpx

Sadamateatris tantsitakse iroonilist sõdurilugu majanduslikus kontekstis


Belgia koreograafi Rachid Tika tantsulavastus “Sõduri lugu” kannab nutikat allteksti.
Tartuga pikalt seotud koreograaf Rachid Tika on võtnud ballettides levinud muinasjutu esteetika – lihtne narratiiv, hüperboliseeritud ilmed ja zestid, puhtad tunded – ning ironiseerib selle kinnistunud elementide üle.
Enne Šveitsi kirjaniku Charles Ferdinand Ramuzi libreto ettekandmist kõlab lavastuse alguses Tika enda tekst. Lavastuse kontseptsiooni ei jäta Tika mõistatamiseks, vaid seletab selle sõnadega lahti. Kuid alltekst, mis loost huvitavam, hargneb lahti just sellesama peene iroonia najal.
Lisaks vihjetele tantsukunsti suunas leiab üsna otseseid viiteid tänapäeva kapitalistlikule ühiskonnale. Eestis toimuvaga kursis olev inimene võib näiteks nautida nalja Saatanalt saadud tulevikku ennustava raamatu üle, kus on järgnevate päevade börsiandmed (viide LHV juhtumile).

Lihtsuses peitub võlu

Stravinski ja Ramuzi idee oli teha midagi ülimalt lihtsat. Seetõttu võib ka libreto tunduda mõnevõrra primitiivne, seletades näiteks misanstseene ja liikumist konkreetsemalt – “Sõdur tantsib”, “Sõdur ja printsess embavad”, “Sõdur mängib viiulit”. Lihtsus iseloomustab ka väikest orkestrit ja Stravinski džässimõjutustega muusikat, mida peakski vaid live’is kasutama (v.a näiteks iluuisutamises).
Lugu ise räägib Faustist, lihtsamast ja inimlähedasemast kui Goethel või Marlowe’l, kes müüb Saatanale oma hinge, mida sümboliseerib viiul. Loomulikult mõistab Sõdur, et tegutses vääralt, ja tahab kõike heaks muuta. Lõppeb kõik ikkagi Saatana võiduga, kes vaese Sõduri põrgusse viib.
Kasutatud on rollivahetusi, mis on maailmateatris kasvav trend. Sõduri rollis on vaheldumisi nii kaks vabakutselist näitlejat kui ka erinevad tantsijad, Saatanat kehastab ja tantsib (just nimelt mõlemat) suurepäraselt tantsija Janek Savolainen, kuid samuti kaks Viljandist Kalju Komissarovi käe alt tulnud vabakutselist näitlejannat (Liisa Taul ja Marju Männik). Peale ühele tegelasele kirjutatud teksti ülevõtmise ja vahetamise rollitäitja muutumist kuidagi ei markeerita, kuid see ei raskenda loo mõistmist.
Suurepärast tööd on teinud soomlannast valgustehnik Kaisa Salmi. Ka koreograafia suutis muusika toel väga hästi luua vajalikku atmosfääri, kuigi tantsijate nägudelt peegeldus tihtipeale vaid järgmise sammu meenutamine.