Sadamateatris saavad kokku Ruth ja Lisa
Eva Kübar, Postimees
Laupäeval esietendub Tartus Sadamateatris Vanemuise teatri uus lavastus Donald Margulies’ draama «Kogutud teosed» – pingeline lugu kahe kirjandusele pühendunud naise sõprusest kogu oma keerukuses.
Lavastaja Eva Klemets, millisest ajastust näidend kõneleb?
Näidendis on kaks tegelast – Ruth ja Lisa, tegevus toimub 90ndatel. Ruth räägib Lisale oma noorusaja armastusest, mis jäi siis vastavalt 1957.–58. aastasse. Näidendi aimatavaks atmosfääriks on 50ndad koos oma biitkultuuri plahvatusliku kasvuga, mis on Ruthi mineviku mõistmiseks vajalik taust.
Lugu räägib kahest naiskirjanikust. Kui oluline on teie kui lavastaja arvates loo juures see, et tegu on kirjanikega?
Lugu ei räägi kirjandusest, vaid kahest naisest, kelle ühine kirg on kirjandus. Miski, mis neid jäägitult haarab ning mille suhtes on neil teatud piirini ka ühised vaated. Ning mille pinnalt lõpuks ka tõsine konflikt tekib. Kuna ilukirjanduse all mõistame tavaliselt seda osa kirjandusest, mis on väljamõeldis (fiction), siis loo konflikt on seda huvitavam, et pole võimalik ühte või teist tegelaskuju täielikult hukka mõista.
Kirjandus ja elu. Selgitage, kuidas teie seda suhet mõistate? Kas üks saab olla teisest suurem?
Kui lepime kokku, et kunst on suurem kui elu, siis saab. Kui lepime kokku, et kunst on elu peegeldus, ehk ka liialdus, siis võib neid võrdsustada… Aga kuhu selline mõtteavaldus jõuaks? Nagu ikka – kirjandus on kirjaniku moodus suhelda maailmaga. Nagu öeldakse – don’t want to be artist of art, but artist of life.
Lugu räägib naistudengist ja tema õpetajast, samuti naisest. On see pigem rivaalitsemine, sõprus, koostöö või midagi hoopis midagi muud?
Nende kahe naise sõpruse areng sisaldab endas kõiki neid paarisolemise vormeleid – iidol-ihaleja, õpetaja-õpilane, sõbrannad, mõttekaaslased, konkurendid, ema-tütar… Naisarmastajate teemat otsida ei maksa. Seda seal ei ole.
Näidend põhineb tõestisündinud lool Ameerika kirjanikust Delmore Schwartzist, kellesse peategelane, välja mõeldud karakter Ruth Steiner armub. Kuidas on Schwartzi isik ja looming teid lavastajana aidanud, mil viisil aga töö raskemaks teinud?
Väike parandus – tõestisündinud lugu, mis on näidendi inspiratsiooniks olnud, on kahe kirjaniku kohtutee 1994–95, kui Inglise kirjanik Stephen Spender kaebas kohtusse Ameerika kirjaniku David Leavitti, süüdistades teda plagieerimises. Kusjuures Spender võitis… Delmore Schwartz oli Margulies’le temale vajamineva ajastu ikoon, kes sobis täpselt sellesse konteksti, kuhu autor otsustas oma tegelase nooruspõlve asetada.
Aga Schwartzi hullumeelse loominguga olen tutvunud küll ning soovitan seda teistelgi teha. Tema jõulised poeemid mõjuvad kohati ka võikana – selline sügav kaduvus, hävitav pessimism. Samas ka mastaapne ilu! Paraku pole teda eesti keelde tõlgitud… Arvan, et rohkem kui mind lavastajana, on Külliki Saldret näitlejana aidanud Schwartzi eluloo ja loominguga tutvumine.
Kuidas see näidend kõnetab teid kui naist?
Kuna nn originaallugu juhtus meestega, kuid Margulies on näidendi kirjutanud naistest, siis on enesestmõistetavalt mõningad spekulatsioonid tekkinud. Meeste puhul oleks ilmselt tegevuspaigaks kohtusaal ning poolt- ja vastuargumendid. Võimumäng? Naised on (või siis oskavad olla) ka labased, kadedad, vastutustundetult armastavad jne. Ühesõnaga – naiste kaudu on see lugu lihtsam, selgem, elulisem…