Loe

Sadamateatris elustus Salemi nõidade lugu

Tartu Postimees

Näinud 15. oktoobril esietendunud «Salemi nõidu», tulid mulle meelde Ain Mäeotsa kaks varasemat lavastust – Bernard Kangro «Susi» ja Kivisildniku – Kauksi Ülle «Pühak».
Need kolm lugu («Susi» 1995, «Pühak» 2001 ja nüüdne «Salem») on kogukonna lood. «Susi» ja «Pühak» küll veidi teise nurga päält – võru keel ja meel –, kuid salapära, müstilisuse ja põnevuse mõõde on neis kõigis olemas.
See mõõde ilmneb ka Mäeotsa lavastustes.

Traditsiooniline teater

Arthur Milleri näidend on lavale pandud ilma, et seda oleks mingite keeruliste lavastuslike viguritega püütud tänapäevastada.
Tegemist on traditsioonilise teatriga. Sõnal traditsiooniline on tihti nii-öelda vanaaegse ja kulunud teatri kõrvalmaik juures. «Salemi» puhul aga ei tähenda see vana ja kopitanut, vaid psühholoogiliselt pingestatud loojutustamise teatrit.
Kuigi – tõepoolest – pilt kavalehel ja plakatil eeldaks nagu hoopis intrigeerivamat lavastust.
Näidendi süžee on juba ise nii võimas ja lugu Salemi nõiaprotsessist haarab oma põnevusega niivõrd endasse, et lakoonilisus lavastamisstiilis tuleb pigem kasuks.
Natuke on küll veiderdamist muusikalises kujunduses, mis minu meelest osutubki kogu asja nõrgimaks küljeks. Guns N’Roses’i, Morricone’i ja Bryars’i segu ei tekita küll õnneks piinlikkust, aga lõhub tervikliku loo jutustamist ja tundub kuidagi põhjendamatu, huupi valitud. Pigem ähmastab see lugu.
Vanemuise uuslavastuse võlu seisneb psühholoogilisuses, põnevuses, mõjuvuses ja pingestatuses.
Tänapäevasus tekib ise probleemistiku kaudu. Inimese valikud, otsused, manipulatsioon – need on ju alati olemas, ükskõik mis ajastul. Lugu elustub ja tegemist on elusa teatriga – mida veel tahta?

Ökonoomne mängustiil

Esimene vaatus on võrreldes teise ja kolmandaga siiski kuidagi rabe. Intensiivselt antakse edasi teksti ja sündmusi. Kõike tahetakse justkui puust ja punaseks teha, pedaal on liiga põhja vajutatud.
Teise vaatusega, mida veavad põhiliselt Riho Kütsar (John Proctor) ja Helena Merzin (Elizabeth Proctor), algaks nagu üks teine lavastus. Nõidade lugu ise on huvitav juba esimesest vaatusest peale, ent etendus hakkas mulle huvi pakkuma pärast esimest vaheaega.
Lavakeel muutus täpsemaks ja pingestatumaks. Tänu heale dialoogi režiile ja ökonoomsele mängustiilile oli laval toimuvat palju põnevam jälgida. Kõik oli kuidagi staatiline, kuid seetõttu psühholoogiliselt teravam.
Kõige paremini kannavad seda lavakeelt oma rollijoonistes minu arvates Helena Merzin Elizabeth Proctorina ja Andres Mähar reverend Hale’ina. Head on ka Indrek Taalmaa asekuberner Danforth’i osas ja Riho Kütsar farmer John Proctorina.
Kui vaadata Vanemuise praegust repertuaari ja mõelda, mida sealt valida hea psühholoogilise teatri nägemiseks, siis «Mesimehele» ja «Käopesale» eelistaksin kindlasti «Salemi nõidu». See oleks ühtlasi praegune teatrielamuse soovitus.

19.10.2004