Sada aastat kolmes tunnis
Sada aastat…
Toomas Hussar (Gabriel García Márqueze ainetel).
Lavastaja Hendrik Toompere jr. Kunstnik Ervin Õunapuu.
Osades Riho Kütsar, Külliki Saldre, Tanel Jonas, Raivo E. Tamm, Katrin Pärn, Ao Peep, Herta Elviste, Lembit Eelmäe jt.
Esietendus Vanemuise suures majas 28. jaanuaril 2006.
Mele Pesti käis vaatamas, kuidas maailmaklassika Tartusse mahub.
Teatrielamus sündis, ei mingit kahtlust. Eelmises Areenis teatas lavastaja Hendrik Toompere jr, et ega ta ei tea, kas 28. jaanuariks ikka esikas valmis saab. Kohe pärast lehe ilmumist ruttas teatri pressiesindaja artikli autorile kirjutama, et “eks näitlejad-lavastajad ole enne esikat ikka vähe veidrad, ja esietendus toimub igal juhul!”.
Toimus, ja päris uhkelt, kiirustamise märgid olid üldjoontes ära peidetud. Eks paar pudrutamist ikka oli ja algul ei saanud tempot käima, aga muidu polnud viga.
Tõesti, sügavalt isiklik mulje, aga pean tarvilikuks siiski jagada. Esimese poole tunni jooksul jõudis kohale hiilida… igavus! Tundus selline korralik Vanemuise tükk. Aimad umbes ette, mida ja kuidas Külliki Saldre ütleb või kuidas Ao Peep lavale ilmub. Segaseks jäi vaid, miks peaosaline José Arcadio Buendias (Riho Kütsar) algul rääkimise ajal karjus.
Siis, esimese vaatuse keskel, läks äkki käima: välislavastaja ja kunstniku mõju jõudis lavastusse kohale ja hakkas põnev.
Tõsi, ka lavastuse kõige esimene stseen oli üllatav ja teatraalne. Kukevõitlus võinuks aga ka grandioossem olla: dramaatilisust lisanuks ehk hiigelkukkede varjud lava tagaseinas vms. Aga mis mina ka lavastaja tööst tean.
Visuaalseid kihvte leide oli lavastuse peale tegelikult hulganisti. Näiteks hiigelsuur potitaim, millel palju eri rolle. Muuhulgas saab mullasöömiskombega Rebekka (Katrin Pärn, suurepärane roll) selle oma laulatusel endaga kaasa haarata, kui paater mainib tabusõna “muld”.
Lavastaja Toompere jr ja romaani adapteerija Toomas Hussar on selles hiigelülesandes – GarcÍa Márqueze suurteose lavale kohandamises – suure panuse teinud just huumorile. Üle pika aja täiesti talutav eesti komöödia, tabasin end vahepeal mõtlemas (kuigi see määratlus on muidugi ekslik, draama ja tragöödia on ka tükis sees, jne). Osa materjalimassi elavdamiseks visatud nalja kiskus sinna laadahuumori kanti, teised olid aga nutikad tänapäevaste kaastähendustega visuaal- ja tekstinaljad, mis lavale vajaliku särtsu toovad.
Loo tervikliku jooksmise koha pealt saaks ka kindlasti areneda: oopiumi suitsetamise järelmõjud ja aja seiskumine jäi ühe vaatamisega ikka veidi segaseks. “Saja aasta” paljuräägitud maalähedus ja vitaalsus sai viiteid lavastusse pigem väga eheda (no see tähendab ikka lausa ropu) keelekasutusega ja vähem seksuaalsusega, millest raamat on läbi imbunud. Samas, Herta Elviste noorte poiste lemmikuna oli päris võimas ja elu rikkust jaatav nagu romaangi.
Ent nagu tegijad rõhutasid – raamatuga võrdlemine on lollus, seega lõpp paralleelidele. Üks siiski: kui lugedes jäid vähemalt mulle, patsifistile kõige kaugemaks ohtrad Ladina-Ameerika reaalsust peegeldavad sõjapildikesed, siis täpselt nii juhtus ka teatris. Pean tunnistama, et lõpuosa militaarsed noodid jõudsid heli- ja valguslahenduste abil väga võimsalt vaatajani. Aga vat sisuliselt ei mõiganud ikkagi hästi – kust see kõik ja miks.
Heli ja valgust sai juba kiidetud. Ka kunstnik Ervin Õunapuu on teinud suurepärase töö. Muusikaline lahendus käis kujundusega kaasas: mõjuv, huvitav, sobiv – isegi kurdistavad gongilöögid olid põhjendatud. Kohe algusest hakkasin perkussiooni lavale ihkama: olustikuga sobiks ju nii hästi kokku üks nurgas trummedav poiss! Lõpu poole jõudsidki muusikud lavale.