Sada aastat Eesti teatrit: auhinnasadu paradiisis
Viis, mil moel Eesti vanim teater Vanemuine võttis südamesse Eesti teatri 100. sünnipäeva pidamise, viiks viimselgi küünikul mütsi peast. Väiksed fopaad lisasid oma võlu. Eriti teatrijuht Aivar Mäe omad.
«Ja nautige teatrietendust, mille on lavale toonud Ain Toomingas,» soovitas teatrijuht Mäe lahkelt pärast teatriveteranide pika nimekirja austamist. Lõbus naer saalis. Ehkki viimane veteranidest oli kultuslavastaja Jaan Tooming, võinuks isegi suhteliselt draamakauge Mäe «Teatriparadiisi» lavastaja Ain Mäeotsa ja muidu hittlavastaja Jaan Toominga nimedest sünteesi tegemata jätta. Aga peaasi, et nalja sai. Teatraalidest pungil saal sai küll.
See ongi paradiis
«Panin natuke tragöödiat, et mitte vormist välja minna,» selgitab Riho Kütsari kehastet Kaarel Karm Andrus Kivirähki tekstis kolleeg Ants Eskolale, keda mängib Margus Jaanovits. Konkurents on tihe. Isegi paradiisis.
Persoonide plejaad, kes ses lavastuses lavale tormab, on müstika ruudus. Andres Dvinjaninovi mängitud haltuuralembene kandlemees ehk pilvedepealse teatri juht Vanemuine. Jüri Lumiste mängitud Eesti kutselise teatri looja Menning, kel kaks kirge: vuntside-habeme korrashoid ja Kitzbergi «Tuulte pöörises». Ott Sepa Theodor Altermann – mees, kes enam Hamletit mängida ei taha («Olen ju korra teinud ka!») ning kelle arvates võiks taevased väed tuua Eesti teatri 100. aasta sünnipäeval lavale hoopis «Kremli kellad». «Teeme ära, ma olen seda sitta ju korra juba lavastanud!» kiidab Aivar Tommingase Kaarel Ird entusiastlikult takka.
Kuid ei tule ei «Tuulte pöörises» ega «Kremli kelli». Naistipud – Erna Villmer, Liina Reiman, Aino Talvi ja Mari Möldre – astuvad ette ja vahele. Et mitte öelda meespoolele kannale.
Elu rolli teeb lavastuses Raivo E. Tamm. Tema kehastet Voldemar Panso kohta muigas lavastaja Mäeots juba päeva paar enne esietendust: «Kuule, nüüd sul tulebki hakata Vollit tegema, ja igal pool.» Tõenäoliselt võiks Tamm muretult vanaduspäevadeni elada, kui ta mitu korda nädalas inglite lavakunstikooli juhendavat Pansot teeks. Seda pole võimalik kirjeldada.
Selgub teatripäeva ajaloo saladus
Kui Aivar Mäe kinnitas korduvalt, et tema ei tea ega ole kuskilt teada saanud, mis ajast Eestis teatripäeva tähistatakse, siis Eesti Teatriliidu juht Rein Oja tuli vastusega lagedale mõni tund hiljem. «Alates 1961. aastast,» muigas ta napilt. «Ja alates 1962. aastast saadab keegi oluline inimene maailma teatriavalikkusele läkituse. Ja iga kord veendume, et teatriinimestel kogu maailmas on palju ühist.»
Seepeale kõlas ka tänavune läkitust, ent kummastavam selle tekstist oli paus Vanemuise Kontserdimaja saalis enne teleülekande algus, kui tühjade minutite täiteks võeti spontaanselt üles laul «Kaunim linn on Eestis Tartu…». See oli siis see teine paradiis.
Superkorraldusega teatripäevapidu, millega Vanemuine maha sai, on kiiduväärt. Täpne ja toimiv. Iseasi, miks pidi sel õhtul muusikalist meelelahutust pakkuma Aruba päritolu Dave Benton? Eesti teater 100, teatripäev ja Aruba… veidi segane skeem. Eriti Eesti teatri puhul, kus iga kolmas näitleja laulda mõistab. Ja iga viies teeb seda Bentonist paremini.