Rustikaalne ja romantiline «Giselle», samas ka salapärane
Heili Einasto, Postimees
Kui taanlaste Galeotti ja Bournonville’i teosed välja jätta, on ballett «Giselle» vanim elavas traditsioonis tänapäeva jõudnud ballett. Erinevalt aga taanlastest, kes oma pärandiga hoolikalt ringi käinud, on «Giselle» teisenenud: osaliselt lihtsustunud ja teisalt jälle ülearu keeruliseks muutunud.
Tantsida armastav taluneiu Giselle on armunud talupojaks maskeerunud krahv Albert’i. Neiusse samuti kiindunud metsnik Hilarionil tekivad aga kahtlused Albert’i suhtes ja, avastanud rivaali seisuse, teeb ta selle teatavaks ka Giselle’ile. Õnnetu neiu kaotab mõistuse ja sureb.
Mõlemad noormehed lähevad Giselle’i hauale vilide kalmistul. Metsniku tantsivad vilid surnuks (eks halbade sõnumite tooja saa sageli enam karistada kui sõnumi tekitaja), aga Albert’i päästab Giselle’i vahelesegamine. Krahv jääb kurvalt meenutama tütarlapsega koos veedetud hetki.
Eeltutvustused on kõikjal rõhutanud, et tšehh Stanislav Feco on oma lavastuses pööranud pilgu 1841. aasta algversiooni poole. Nii on ta taastanud tantsulise pantomiimi, nt viited Giselle’i näputööle või tema ema Bertha mure, et tütar võib tantsulembuse tõttu viliks muutuda.
Paraku on aga säilinud mitmed kohmakana mõjuvad kõrged tõsted (mida 19. sajandi keskpaik ei tundnud). Kontrast esimese ja teise vaatuse vahel on suurem kui tavaliselt: esimene on rustikaalne ja lustakas kuni traagilise lõpuni, teine seevastu salapäraselt romantiline.
Hiilgasid külalised
Kunstnik Charles Cusick-Smith Šotimaalt on seda ka värvidega toonitanud: esimese vaatuse aksid ja talurahva kostüümid on kollastes, pruunides ja oranžikates sügistoonides, tagaseina künkad aga värskelt rohelised; teine vaatus on rohekassinine, küljed hallid, nagu ka gooti kaartega varemed, mis raamistavad vilide matmispaika.
Kui tõstetehniliselt ja pantomiimiliselt on lavastus tõesti pöördunud suuresti 19. sajandi keskpaika, siis süžeearenduses on alglibretost mööda mindud, seda eelkõige teises vaatuses, kus algsest kristlikust sümboolikast on samamoodi mööda vaadatud nagu Nõukogude ajal.
«Giselle’i» esietendust tantsisid külalised. Giselle’ina astus üles Natalia Sologub Dresdenist, kelles oli tantsuline kergus ühendatud miimilise väljendusrikkusega. Tema Giselle oli siiras ja südamlik, kellele tõesti «tantsimine on ainus rõõm ja Albert ainus õnn» (nagu on kirjas libretos). Ja kui õnn puruneb, ei lähe Sologubi Giselle mitte kliiniliselt hulluks, vaid hingevalu on sedavõrd suur, et ta «paneb segast».
Teises vaatuses suudab ta olla õrn, habras vaim, kelles on säilinud inimlik soojus ja hellus. Vanemuise enda tantsija Hayley Blackburn mõjub peaaegu et lihtsameelsena; isegi tema edevus esimese vaatuse alguses on pigem lapselik kui neiulik. Tehniline ebakindlus (tasakaal) kippus kohati varjutama teise vaatuse Giselle’i, rohkem tähelepanu tuleks pöörata käsivarte plastilisusele.
Esietendusel tantsinud Dmitri Gudanov Moskva Suurest Teatrist pani uskuma nii enda aadlipäritolusse kui ka maskeeringusse; tema žestides on talupojale võõrast elegantsi ja unustamist (näiteks mõõgahaaramisliigutus), mis ta reedab.
Samas on selle krahvi ainsaks «süüks» mõtlematus: krahvid on ennegi lihtrahvaga vallatlenud, ainult et igaüks pole üritanud end maskeerida.
Kõikuv tase
Tema kahetsus on siiras, ja kuigi ta jääb balleti lõpus nukralt Giselle’i antud liiliaõit silmitsema, võib uskuda, et vilide käest pääsemine annab talle ka uue elu.
Nagu alglibretos (mis lavastusest välja jäänud), kus hauda vajuv Giselle osutab Albert’i otsima tulnud mõrsjale ja annab mõista, et võimalus maiseks armastuseks on talle jäänud.
Ka vanemuislane Vladimirs Latišonoksi Albert’i krahvilikkus on ilmne, küsitavamaks jääb tema meeleheite siirus, sest poos kipub valitsema tunde üle.
Kristaps Kikulise metsnik mõjub libretopäraselt süngena, just tema rangus on ilmselt põhjus, miks Giselle teda vilide käest ei päästa. Selged žestid, usutav miimika, jõulised hüpped – igati õnnestunud roll.
Kui miski Vanemuise «Giselle’i» puhul muret tekitab, siis on see suutlikkus säilitada esietenduse taset. Näiteks 25. veebruaril ei kõlanud orkestrist kummalisi hääli mitte ainult puhkpillidelt, vaid koguni keelpillide poole pealt!
Samal etendusel oli balletirühmal raskusi põrandajooniste ja sünkrooniga. Kas kõigest eelmise päeva peo järelmõjud või märk sellest, et etendus hakkab kohe lagunema?
Sellest oleks tõsiselt kahju, sest esietenduse «Giselle’is» oli romantilisele balletile nii omast lopsaka rustikaalse ja hirmilusa müstilise vastandust.
Uus ballett
Adolphe Adam «Giselle»
Lavastaja ja koreograaf (Jean Coralli, Jules Perrot’ ja Marius Petipa järgi) Stanislav FeÄo, kunstnik Charles Cusick-Smith, muusikajuht ja dirigent Lauri Sirp