Loe

Rumm, viin ja hunnik õnnetust

Sirp, Veiko Märka

Sirp, Veiko Märka

Vanemuise „Rumm ja viin”, autor Conor McPherson, tõlkija Martin Algus, lavastaja Tanel Jonas ja kunstnik Liina Unt. Mängib Ott Sepp. Esietendus 3. XI Sadamateatris.

Rumm viinaga on segu, mis hakkab ülemäära maitsema noorele, veel mitte 25aastaselegi iiri mehele, kahe väikese tütre isale, kelle nime kohta on teada vaid niipalju, et see pole Michael. Ning selle tagajärjel saab temast pealkirja kolmas komponent. McPhersonit on Tartus varemgi mängitud, tema „Sadama võim” oli Tartu Uue teatri sisuline esmalavastus (veel Genialistide klubi nime all 2008. aastal). McPherson on täitnud lünga, mille tekitas Saalomon Vesipruul, kui tassis oma koju magama Jaan Tatika, et kirjutada temast „Ühe joodiku elulugu”, aga ei tulnud sellega toime. Nüüd on see meil kunstiliselt kõrgel tasemel olemas. Muuseas, „Rumm ja viin” on kirjutatud 1992. aastal, kui autor oli vaid 21aastane ja tema isikliku pankrease pooleksjoomiseni jäi veel üheksa aastat. Aga kogemusi paistab tal juba olevat, igatahes mõjub näidend omas ainevallas täiesti pädeva meistri tööna. Ott Sepp monolavastuse tegelasena on huvitav valik. Ühest küljest mõjub ta oma siiruse ja lihtsameelsuse tõttu täiesti usutavalt, et etendada üksnes sõprade ja järelemõtlematuse mõjul joomahaigusesse nakatunut.

Tema püsiv kiindumus lastesse ja abikaasasse – ehkki tegu pole armastus-, vaid seksiabieluga – mõjub usutavalt. Samuti pidev lootus, et ehk läheb kõik siiski paremaks – ehkki vaataja ei saa sellise optimismiga kuidagi päri olla. Terava dissonantsi kõige sellega moodustavad aga ootamatud vägivallateod: arvuti monitori viskamine ülemuse autoaknasse, lihtsatele maapoistele pudeliga näkku- ja pähelöömised.

Võimalik, et lavastaja tahtiski kontrastivõtte abil demonstreerida, kui jubedaks elajaks muudab alkohol ka nii pai poisi. Aga ikkagi on „Rumm ja viin” tükk, mida oleks praegu Eesti teatrites mängitavatest kõige põnevam ka dublandiga näha. No kuidas näiteks Märt Avandi toime tuleks? Usun, et mitte halvemini, aga kindlasti hoopis teistmoodi.

Storyteller on teatavasti liitsõna, mis eeldab, et peab olema lugu ja peab olema jutustaja. „Rummis ja viinas” on väga huvitav lugu ning väga hea jutustaja. Ja midagi muud ei olegi. Vahepeal Sepp küll mässab natuke mängukaruga, aga seda võib juhtuda iga jutustajaga. Kõige rohkem kahju oligi sellest, et lugu liiga ruttu otsa lõppes. Ja et ei tehtud vaheaega, mille jooksul inimesed oleksid saanud puhvetis kontrollida, mitu „õlut teravaga” nemad selle jooksul jõuavad sisse surada. „Rummis ja viinas” pole kuigivõrd ei mängu ega isegi näitlemist. (Vähemalt ei mõju Sepa etteaste raasugi näitlemisena.) Lugugi keskendub üksnes kolmele päevale ühe lihtsameelse ja napsilembelise noore pereisa elus – need on pigem argised kui muinasjutulised. Nii on lavastus järjekordne tõestus provokatiivsele väitele, et kõik geniaalne on ka lihtne. Eeltoodut arvestades on raske hinnata lavastaja tööd, sest silmaga nähtavat laval eriti pole. Aga arvestades peidetut, s.t teksti pingelist psühholoogiat ja esituse laitmatut tempot, väärib Tanel Jonase debüüt aplausi. Eraldi esiletõstmist väärib, et Sepp ei kehastunud oma lugu jutustades kordagi ümber purjus inimeseks, kuigi ta seda ju enam-vähem igast hommikust õhtuni oli. Ja loo kiituseks võib öelda, et see on täiesti vaba igasuguste alkoholivastaste kampaaniate stereotüüpidest. Näitab, mitte ei kasvata. Tark teeb oma järeldused ise, loll aga teatrisse ju ei satugi. Tegelase noorus jätab talle igatahes kõik võimalused saada kunagi tagasi „tööloomaks”, „täiskasvanuks” ning oma laste silmis edukaks jõuluvanaks.

Lavastuse finaal, kus tegelane koju naastes oma armsaid puhtaid lapsukesi jõllitama jääb, on aga kole küll. See ei seostu kuigivõrd eelnevaga ega paku mingit perspektiivi edasiseks. Mitte-Michaeli isikut ja elukombeid arvestades on loogiline tulevik selline, et Caroliga soetatakse veel kolmas laps, mis teeb niigi lootusetu majandusliku olukorra veel hullemaks. (Abordid ei ole Iirimaal popid.) Ja edasi – või juba enne seda – viinaravi või surnuksjoomine. Töökoha kaotus, mure viina sisse uputamine, abikaasalt supermarketis kolkisaamine ning juhuslik seksuaalvahekord ei eelda pärast kõike seda oma lapsi nähes mingit kirgastavat imet ega lunastust. Mitte-Michael on neid koju tulles kümneid või isegi sadu kordi näinud ega pruugi end identifitseerida kui vasikas uue aiavärava ees. Ilmselt oli võlts-sentimentaalne lõpp tehtud väikekodanliku seebiseriaalikontingendi meeleheaks ning tuletas automaatselt meelde „Kukerpillide” kunagise kaebelaulu sõnad: „Sind ainult palun, isa, ära joo purju ennast …”.

Vabatruppide ja väiketeatrite ideoloogid on mulle palju kordi seletanud, et riigiteatrid ei saa oma loomingus olla vabad. Nüüd saigi see oma silmaga ära nähtud. Riigiteatri olukorda – eriti Tartu-suuruses piiratud publikuressursiga linnas – on üsna samasugune kui samuti riigi palgal liikluspolitseinikul, kes peab kiiruse ületajale trahvi tegema – ka siis, kui sellel on mõni mõjuv inimlik põhjus, näiteks haigele pereliikmele rohu toomine. Mundri au kohustab ja erandeid teha ei tohi. Ja kui liikluspolitseinikule võib viimases hädas altkäemaksu pakkuda, siis küllap Vanemuisele samuti, et nad mõne „Rummi ja viina” etenduse sujuvama finaaliga lõpetaksid. Ainult summat ei kujuta ette. Samas ei seganud titeroosa lõpp vähimalgi määral lavastuse kogumuljet – selleks oli finaal liiga eraldiseisev ja lühiajaline. Üldse on Vanemuises tüüpiliseks saanud, et üle koera saadakse, aga üle saba mitte, s.t tehakse hea ja huvitav lavastus, aga mingi lihtsalt välditava pisiasjaga rikutakse üldmulje. Näiteks „Koidula veres” vene- ja saksakeelsete fraaside laamaga, mis olid kas täiesti mõttetud või nõudsid ikkagi tõlkimist, et rahvas asjast aru saaks. Mõlemal juhul need ainult segasid ja venitasid näidendit.

Veidi odavavõitu ja kulunud võttena tundub seegi, et „Rummi ja viina” kavaleht kipub eestlasi ja Eestit iirlaste ja Iirimaaga võrdlema ja vaat et samastama. Ilmselt on tegu jälle väikekodanliku lohe huvides tehtud lihtsustusega. Tegelikult on erinevused sarnasustest olulisemad. Esiteks pole meil Põhja-Iirimaad. See oleks põhimõtteliselt võrreldav situatsiooniga, kui Venemaa oleks 1920. aastal suutnud okupeerida praegused Ida- ja Lääne-Viru ning Jõgeva maakonna ja seal käiks tänaseni pidev relvavõitlus. Teiseks ütleb näidendi tekst irooniliselt ühe tütarlapse kohta, et see üritas – iirlastest koosnevas seltskonnas – rääkida iiri keelt. Jälle Eestis kujuteldamatu nähtus. Tõsi: viski, õlu, viin ja rumm hakkavad Eestis ja Iirimaal (aga ka Vene- ja Inglismaal) küll täpselt samamoodi pähe. Selles mõttes on lavastus universaalne. 
 

28.01.2011