„Rumm ja viin“ – monoloog otse elust

Tartu Ekspress

Eile esietendus Sadamateatris Conor McPhersoni näidend “Rumm ja viin”. Ainsa näitlejana astub selles monolavastuses publiku ette Ott Sepp. McPhersoni esiknäidend on ühe noore mehe monoloog naistest, lastest, alkoholist ja valikutest. Laval saavad kokku aastatepikkune kassiahastus, Rumm ja Viin ning elu ise.

Näidendi autor – iiri näitekirjanduse noorema põlvkonna üks silmapaistvamaid autoreid – on selle, millest ta kirjutab, paljuski omal nahal järele proovinud. Viski ei takistanud McPhersonit näidendeid kirjutamast. Ta jõi lihtsalt siis, kui ta ei kirjutanud. Ja ilmselt jooks siiani, kui ühel 2001. aasta veebruariõhtul – õhtul, mil tema näidend „Sadama võim” West Endis esietendus – ei oleks ta kokku kukkunud ja haiglasse viidud. Kõhunääre oli rebenenud. Koju sai ta alles kahe kuu pärast. „Mu keha andis alla,“ ütleb kirjanik lihtsalt. Sellest ajast saadik ei ole Conor McPherson enam tilkagi võtnud.

McPhersoni näidendid on äärmusliku mõtlemise tulemus – kes ja miks ja mis me oleme? Ta ütleb, et viimasel ajal kirjutab ta lähtudes seisukohast, et „inimesed on loomad: 90 protsenti meie käitumisest on loomalik käitumine ning meil on vaid see habras 10%-ne kiht tsivilisatsiooni ja ratsionaalset valikut. Meie mõtted käivad ainult ümber meie ihade ja see, kuidas me oma soove õigustame, on ühtpidi naeruväärne ja teistpidi traagiline. Mu näidendid on loomadest, kes oskavad kõneleda ning tänu sellele arvavad nad, et oskavad kõike.“

Jonase esimene lavastus
„Rummi ja viina“ seadis Sadamateatris lavale Tanel Jonas, tegemist on Vanemuise draamanäitleja debüütlavastusega. Näidendi on tõlkinud Martin Algus, kunstnikutöö tegi Liina Unt, helikujundaja on Mario Pulver, valguskujundaja Siim Allas.

Kuigi lavastuse tegevus toimub Iirimaal, näeb lavastaja Tanel Jonas Eestiga tihedaid paralleele: „Tegelikult on kõik üsna samasugune. Iirimaa ja Eestimaa. Mõlemad algavad topeltvokaaliga, mõlemad on kahesilbilised ja mõlema lõpus on „imaa“. Mõlemaid on pikalt okupeeritud, mõlemad on väga vihaselt selle vastu võidelnud. Mõlemad asuvad suurriigi naabruses. Mõlema ümber on kõvasti merd. Olgu, seal küll harf ja siin kannel, neil Guinness ja Tullamore, meil A. Le Coq ja Viru valge, nemad punapead, meie õlekarva. Need kõik on pisiasjad. Nii et selles mõttes pole erilist vahet, kas Dublin või Tartu, Clontarf või Tähtvere, Björn Again või Meie Mees ja nii edasi. Nad on kõik suhteliselt üks. Või isegi mitte üks, vaid nad on sarnased. Nad seisavad siin meie ümber ja seas ning on omavahel tihedalt läbi põimunud.“

Teater ei soovita lavastust alla 14-aastastele. Järgmine etendus toimub 9. novembril Sadamateatris.