Rujaline roostevaba lavailm

Anu Jalas, Tartu Postimees

Rujaline lavailm äratas legendi andekatest loojatest ja nende roostevabast loomingust, mille sõnum kõnetab paljusid ka siin ja praegu.

Vanemuise kauaoodatud rokkooper «Ruja» on tänaseks esietendunud. Projekt iseenesest on vägevalt planeeritud.

Teatrimaja ja ülikooli raamatukogu vahelisele haljasalale on püstitatud lava, mille publikumahutavus on muljetavaldav: kohti on mitmele tuhandele inimesele.

Lavastajateks on tuntud tandem Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper. Lavastajate nimed muidugi annavad lootust, et tegu pole pelgalt natuke nalja, natuke eestlaslikku enda ja võõra üle irvitamist, natuke takust riiet, natuke veel seda ja toda pakkuva asjaga.

Ojasool on juba varem üks Vanemuises tehtud muusikaline tükk ette näidata. Too, «Verevennad», teenis oma uuendusliku ja huvitava lahendusega üsna kiitvaid sõnu. Nüüd siis «Ruja» – lugu legendbändist, mis omanimelist lavastust kahtlemata väärib.

Põhirõhk lauludele

Paraku on suvelavastustele teatav rihma lõdvakslaskmine tihti omane, suisa ootuspärane.

Stiilis: suvel pakume napsi ja nalja, kunsti hakkame jälle talvel saalis tegema.

«Ruja» üritab meelelahutusliku ja kunstilise tasandit ühildada. Arusaadav, kui korraga vaatab ühte lavastust kolme tuhande inimese ringis, siis nõuab see palju ka tegijatelt. Tuleb arvestada, et massile meeldimiseks on vaja mõne koha peal silm kinni pigistada ja teisal midagi natuke üle vindi keerata.

Tundub, et põhirõhk lavastuses on asetatud mitte niivõrd narratiivile, kuivõrd lauludele.

Esimeses vaatuses oli lugu rohkem esil ning laulud mõjusid loo täiendajatena, teises vaatuses oli vastupidi. Laule lükiti lavastusse palju ning lugu kadus nende vahelt aeg-ajalt sootuks. Aga õnneks on Rujal väga head laulud.

Semperi lavakujundus oli ootuspäraselt võluv. Kogu lavastus pakkus piiramatult nostalgitsemisvõimalusi ja retrospektiive. Alates tubade ilmetust tapeedist ja lõpetades soengute ja riietusega.

Laval oli nõukaaegse paneelmaja läbilõige, samuti detailideni retro – päris ehtsa keeduvorstiga külmkapis ja plaaditud vannitoaga, milles dušist tuli päris ehtsat vett. Elektriline kohviveski, Brežnevi portree seinal, kettaga telefon ja lõpmatul hulgal muud kraami.

Et kõike seda nodi vaatajale näidata, oli laval hiigelsuur ekraan.

Boonuseks olid videolõigud minevikust, kus võis näha bändiliikmeid, mõnd tuntud teleikooni ja ohtralt nõukogude olustikku. Äratundmisrõõmu kui palju!

Väljakutse näitlejatele

Muuhulgas ka Eesti Queeniks ristitud bändi liikmete kehastamine esitab näitlejatele korraliku väljakutse.

Päris palju lavaruumi hõivas Priit Võigemasti mängitud Rannap, kellel ilmselt oli sama palju tekstiosa kui teistel tegelastel kokku.

Alender (Sergo Vares) mõjus pigem helge ja hingestatud päikeselapsena, kes oma sisemise säraga hingestas lauludki. Õnnestunuks võib pidada ka Risto Kübara Nõgisto osatäitmist.

Üldjoontes kehastati bändiliikmeid heatahtlikus paroodiaprismas, finaalis jäi kõlama mõnevõrra traagiline noot.

Vanemuise «Ruja»
• Libreto autorid Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, lavastaja Tiit Ojasoo, muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, kunstnik Ene-Liis Semper, valguskunstnik Palle Palme, koreograaf Marika Aidla.
• Osades Sergo Vares (NO99), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater), Risto Kübar (NO99), Arno Tamm, Evelin Pang (Tallinna Linnateater), Margus Prangel (Eesti Draamateater), Aivar Tommingas, Eva Klemets, Martin Kõiv, Laura Peterson, Ragne Pekarev, Markus Luik, Robert Annus, Tõnis Mägi ja Siiri Koodres.
• Lavastuses osalevad Vanemuise teatri sümfooniaorkester, Tartu Noortekoori lauljad ja korvpalliklubi Rock tantsutüdrukud