Ruja võitlus on lõppenud, muusika jäänud

Tiina Sarv, Sakala

Veel täna ja homme õhtul etendub Tartus Vanemuise teatri suvelaval üks Eesti selle aasta tipplavastusi, rokkooper «Ruja».

15. augusti õhtul istusin piisakesena kolme tuhande inimese hulgas Vanemuise suveteatris. Kuulates ja vaadates laval toimuvat, ei olnud ma nii mõnegi asjaga rahul, aga lahti pole ma sellest etendusest saanud seniajani.

Rohkem Rannap kui Rannap ise

Priit Võigemasti ilmumine Rein Rannapina oli vapustav. Vägisi tuli pähe mõte, et ta on rohkem Rannap kui Rannap ise. Hiljem selgus, et ma ei olnud oma mõttega sugugi originaalne: kuulsin Kuku raadio hommikuprogrammist seda lauset päris mitu korda.

Lavaloo edenedes hakkas pisut paroodiliseks muutunud (aga ikka väga hea!) osatäitmine natuke häirima. Ei meeldinud, et osa publikust iga Rannapi lause või liigutuse peale naerda möirgas. Eriti tobedalt käitus minu selja taga istunud meesterahvas. Kui nõukogudeaegse tühja külmutuskapi uks lahti tõmmati, röögatas ta: «Maksavorst!» ja naeris jälle, nii kuis kõri võttis.

Põlvkonnakaaslaste Ruja

Minule, kes ma olen rujaliste kaasaegne, on selle bändi mingi ajaperioodi tegemised ja võitlused omamoodi pühad. Nende muusika oli võimas ja mõjub võimsana tänapäevani. Seda tõestab lavastus suurepäraselt.

Mäletan seitsmekümnendate noort maksimalistlikku Rein Rannapit, kes tollal isegi kohvi ei joonud, viinast rääkimata. Meenub tema poole laulutekstide järele tulnud Urmas Alender, kelle kohta ta hiljem pisut kadedalt midagi ütles. Mida täpsemalt, jäägu siinkohal meenutamata. Igatahes ei puudutanud see muusikat.

Hoopis hiljem, kui Ruja tegutses ilma Rannapita, tunnistas Alender, et Rannap oli kõigist teistest bändi liikmetest muusikaliselt peajagu üle.

Tartu tudengite hulgas oli Ruja ülipopulaarne — Juhan Viidingu (tollal tuntud küll luuletajanimega Jüri Üdi) sügavad ja mässavad mitmekihilised tekstid Rein Rannapi oivalises muusikalises rüüs ning siinmail ennenägemata heas ja ekspressiivses ettekandes ei saanud ükskõikseks jätta. Kusjuures alati oli väike hirm, kas nad ikka esinevad: ega kontserdile ole viimaks vetot pandud?

Sellised ajad

Rein Rannapi sõber Andres Mustonen tegi samal ajal vaikselt ja visalt oma Hortus Musicust, mille iga esinemine oli samuti suursündmus. Ehk on mõnel noorel seda raske ette kujutada, aga ei vaadatud vanamuusika pealegi tollal hea pilguga, rääkimata kirikumuusikast.

Arvo Pärt oli just kirjutanud oma kolmanda sümfoonia, mille punased valitsejad otsekohe põlu alla panid ja mis talle pahandusi kaela tõi.

Sellised ajad olid.

Ei tea, kuidas hiljem, aga kindlasti ei olnud Ruja muusikutele seitsmekümnendate esimeses pooles omane elupõletamine. Nende missioon ja tähendus olid midagi muud. Vabas ühiskonnas kasvanud ja elavad inimesed ei suuda seda aduda. Ehk ongi parem.

Kursusekaaslane, kellega koos ma «Rujat» vaatasin, meenutas, kui hea tunne oli mõnikord avastada, et keegi kuskil mõne õige Eesti asja ära ütles, ütles nii, et lollid ei saanud arugi.

Publik naeris lõbusalt, kui võimumehed Rannapi nina veriseks lõid. Ausalt öeldes ei tekitanud see kujund ka minus erilist õudu — küllap polnudki lavastaja kavatsenud seda esile kutsuda.

Ja nii tobedad tollal kõik ka ei olnud, nagu Reet Linna taaselustatud teleintervjuu põhjal arvata võis. See oli nõnda rumal, et ei ajanud isegi naerma.

Rujat väärt

Hoolimata Rein Rannapi vaieldamatust liidripositsioonist, olid Rujas kõik tugevad isiksused ja võrratud muusikud. Omavahelised suhted, eelkõige loomingulisel pinnal, muutusid üha pingelisemaks. Nii see läks. Legendist sai tavaline hea ansambel, mida tõepoolest sobiksid reklaamima rajud peod, naistevahetused, autod ja muu, millega tänapäeva bändid üksteise võidu tähelepanu püüavad äratada.

Legendaarne Ruja elab aga edasi muusikas ja mälestustes ning vaatamata pühapaiste riivamisele mõne vaataja hinges või kohatisele ajaloolisele ebatõele (tegemist polegi ju uurimuse või dokumentaalfilmi, vaid tuhandeid vaatajaid haarama pidava looga), on Tiit Ojasoo suutnud selle võimsalt ja atraktiivselt lavale tuua.

Kui esimene vaatus tunduski pisut fragmentaarne, siis lavastuse teine pool, kus kõlas rohkem muusikat, haaras jäägitult.

Urmas Alenderit mängis säravalt Sergo Vares. Laulda ühes etenduses suurepäraselt kaheksateist laulu Alenderi repertuaarist, kui sa polegi laulja — juba see on tunnustust väärt. Vareses oli Alenderi pisut hullumeelset lummust, mida on patt võrrelda Valeri Leontjevi karglemisega, nagu tegi üks lugupeetud kriitik.

Norida ei oska ka teiste osatäitmiste kallal. Mänguruumi andis neile kätte ikka lavastuse autor Tiit Ojasoo.

Laval olid kogu aeg diskreetselt ja etendust segamata oma tööd tegemas kaameramehed. Olulisemad esinejad või stseenid olid pidevalt suurel ekraanil. See muutis vaatamise hõlpsamaks ja elamuslikumaks, ei teinud aga kaugeltki lihtsamaks näitlejate tööd.

Rein Rannap ise ütles suurettevõtmist kommenteerides, et tema ei oleks päris niisugust asja teinud. «Aga autor on Ojasoo, mina olen vaid materjal. Kokkuvõttes on see hea ja veenev kunstiteos, mida ma muusikuna kindlasti ei oleks luua suutnud ega osanud.»

Kui pärast etendust Vanemuise mäest alla astusin, kõndis minu ees noormees, keda rahvas tunneb Chalice’ina, ja rääkis mobiiltelefoniga.

«Mulle meeldis. Väga hea lavastus. Ojasoo on geenius,» jagas ta oma vaimustust.

Tiit Ojasoo on Rujat väärt.

LAVASTUS
Rokkooper «Ruja» põhineb legendaarse rokkansambli lool ja loomingul.
• Stsenaarium Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.
• Muusika Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender ja Toomas Rull. Laulusõnad Juhan Viiding, Ott Arder, Hando Runnel, Ernst Enno, Karl-Eduard Sööt, Urmas Alender ja Ivan Makarov.
• Lavastaja Tiit Ojasoo (NO99).
• Kunstnik Ene-Liis Semper (NO99).
• Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk (Estonia).
• Osades Sergo Vares (NO99), Priit Võigemast (Tallinna Linnateater), Risto Kübar (NO99), Robert Annus, Margus Prangel (Eesti Draamateater), Arno Tamm, Markus Luik, Katrin Kõiv, Aivar Tommingas, Tõnis Mägi, Evelin Pang (Tallinna Linnateater), Eva Klemets, Laura Peterson jt.
• Esietendus 15. augustil. 

Hoidsid lootust üleval
«Viiding oli meister,» meenutab Rein Rannap «Ruja» kavalehel. «Ta kirjutas välja kõik, mis minu sees kääris ja mäsles, aga nii aristokraatselt, et tsensor ei saanud pihta. Muusikas me dekodeerisime Viidingu.»
Rannap ütleb, et talle oli Ruja relv. «Me pidasime sõda läbi rokkmuusika. Me olime ainukesed kogu kultuuripildis, kes inimeste kustuvat lootust veel üleval hoidsid. Lootust õiglusele, teisitimõtlemise karistamatusele, rahvuslikule omaetteolekule, informatsiooni levikule jne.»