“Ruja” kui vaatemänguline muusikal

Igor Garšnek, Sirp

„Ruja” lavastuse aluseks on kunstipärastele fiktsioonidele ja fantaasiamängudele vaatamata siiski true story.

Ei mäletagi täpselt, kes kunagistest pahempoolsetest on öelnud, et „ühenduses peitub jõud”, aga tõsi ta paistab olevat: Vanemuise ja NO99 teatri, Tallinna Linnateatri, Eesti Draamateatri jpt jõudude ühismõtlemise ja -loomingu tulemusena jõudis Tartus meie vaatajateni tõeliselt suurejooneline muusikaetendus „Ruja”. Seniste suviste vabaõhumuusikalide lavastuste seas (niipalju, kui minul neid näha on õnnestunud) ei paista sellele võrdset nagu olevatki. Kuna „Ruja” muusikalis adub ilmselt ükskõikseimgi vaataja iga närvirakuga tegijate hästi mastaapset mõtlemist, mitmetasandilist ja, mis eriti oluline, mitmemõõtmelist lavastuslikku visiooni (multimeedia), väga häid näitlejate rollisooritusi, rääkimata mõistagi põhilisest – eesti seitsmekümnendate ja kaheksakümnendate rock’i-legendi Ruja muusika hästi väljendusrikkast ja artistlikkust esitusest.

Ajaolust, et ma ei kasuta muusikaetendusest „Ruja” rääkides sõna „rock-ooper” (nagu kirjas reklaamis ja kavaraamatuski), vaid „muusikal”, ei maksa lasta end häirida – teadupärast tähendab ooper libreto järgi kirjutatud algupärast ja terviklikku vokaalset lavamuusikalist suurvormi. Sama kehtib üldjoontes ka enamiku teada-tuntud muusikalide kohta, ent muusikale on sageli kokku pandud ka valmis kirjutatud lauludest (näiteks Valgre lugudest tehtud kompilatsioon „Muinaslugu muusikas”, samuti Gershwini „Lady Be Good” jpt). Ning kuna muusikaetenduse „Ruja” kogu muusikalise aluspõhja moodustavad ansambli Ruja lood läbi kahe aastakümne, siis kompilatsiooniprintsiip ja takkajärele tehtud stsenaarium (rääkimata kõnetekstidest, tantsutüdrukutest jms) paigutab tolle lavaloo siiski muusikaližanri piirimaile. Ma ütlen nimme „piirimaile”, kuna „Ruja” etendus on oma väljendusvahenditelt ja -jõult midagi märksa enamat kui lihtsalt meelelahutuslik muusikal.

Meelelahutuslikkus läbi vaatemängulisuse on muidugi ka „Ruja” üks olulisemaid tunnuseid, ent selline oli juba kord lavastaja Tiit Ojasoo valik. Ning paistab, et ka õige valik – kuidas muidu naelutada publiku tähelepanu kolmeks ja pooleks tunniks hiiglaslikule lavale ja videoekraanile? Ja kõige lõpuks ära teenida mitmetuhandelise publiku standing ovations? Ent vaatame nüüd, kuidas see hiiglaslik muusikatükk oli siis kokku pandud.

Stsenaarium – ikka Rannap, Rannap, Rannap…

Enne etendusele minekut püüdsin endamisi mõistatada, et millest lähtudes selle „Ruja” muusikali tegevustik võiks olla kokku pandud. Lähtepunkte oleks ju kümneid, kui mitte sadu. Näiteks Ruja vaimne protest nõukogude võimu vastu ja kommaritest asjameeste repressioonid, või Ruja kui tollase ärksama noorsoo muusikalis-poeetiline sümbol, või silmapaistvate persoonide nagu Alender-Rannap-Nõgisto loome- ja isiksusedraamade läbimängimine, või siis lihtsalt Ruja kui omal ajal skandaalsegi bändi tegevuse pikantsemate nüansside kronoloogia lahtikerimine à la Kroonika.

Ent muusikaetendust vaadates selgus, et stsenaariumi autorid (Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) polnud teinudki panust mingile läbivale story’le. Tundus, et nad on läinud selles mõttes mõneti lihtsamat teed: kujundanud välja mitmeid koloriitseid ja efektseid stseene Ruja ajaloost ning paigutanud need n-ö üle lavastusliku terviku laiali. Ning noodki kõnealused stseenid kontsentreeruvad peamiselt Rein Rannapi ja Jaanus Nõgisto lavakujule. Ja endastmõistetavalt domineerib ka selles tandemis ikka Rannap, Nõgisto osatäitjale on aga jäetud pigem Klaveripoja neurasteenilise alter ego roll. Ikka Rannap, Rannap, Rannap…

Aga miks ka mitte? On ju Rannap kui Ruja asutaja teada-tuntud värvikas isiksus ning lavastaja-stsenaristi panustamine temale kui tegelaskujudest kandvaimale trumpkaardile on juba ette kindla peale minek. Seda enam, et Rein Rannapit kehastanud Priit Võigemast elas oma rolli sisse täiesti meisterlikult: tema kergelt karikeeritud, ent väga äratuntavalt eneseimetlevat käitumismalli jäljendav Rannap, keda tihtilugu saatsid publiku naerupahvakud, oli kohati mõneti rannaplikum kui Rein ise. Karikatuur oleks ehk isegi palju öeldud, pigem oli tegemist siiski sõbraliku šaržiga (see puudutab ka „Ruja” teisi tegelaskujusid).

Ent stsenaariumi teeb veidi pinnapealseks asjaolu, et loo alguses story küll käivitub (Ruja nõukaaegse tarifitseerimiskomisjoni ees, kus Aivar Tommingas mängib groteskset komisjoni esimeest), läbib ka mõne prooviruumi situatsiooni… ja siis katkeb sisuliselt kuni esimese vaatuse lõpuni. Ei saa muidugi öelda, et laval ja hiiglaslikul videoekraanil midagi ei toimu – üks lugu vahetab välja teise, too kolmanda jne, Ruja muusikute osatäitjad viskavad viina ja panevad tüdrukutega muudkui pidu. Kuid tegelikult on see kõik siiski (ehkki väikeste variatsioonidega) üks ja sama situatsioonilisus. Mis tähendab, et iga üksik laul teatraliseeritakse küll vaatemänguliseks, kuid mingit suuremat sidusust neil omavahel pole, kuna neid ei ühenda läbiv tegevustik. Tõsi, teises vaatuses hakkab story end õnneks jälle pikkamisi lahti kerima (Rannapi emigreerumine, Alenderi sümboolsed, pilkupüüdvalt lavastatud „armuafäärid” ja Ruja Venemaa ringreisidele minek).

Peab ütlema, et ega „Ruja” stsenaariumi puhul polegi ilmselt niivõrd oluline, kuivõrd faktitruu on see pilt, mida vaatajad laval näevad. Ega muusikal pole ju dokumentaaldraama. Ent mõnest Ruja ajaloo seigast on minu arvates siiski liiga pealiskaudselt üle libisetud, näiteks perioodist, kus Rujas mängis klahvpille Margus Kappel. Ja see, et korraks kõlas tõesti Kappeli lugu „Ei mullast”, mõjus justkui tegijate vabandava viisakusžestina, et noh, me sellest perioodist küll teile täna õhtul pikemalt ei räägi, aga kuulake lohutuseks vähemalt see üks laul ära…

Lavastus – pilkupüüdvalt mitmemõõtmeline

Suurejoonelist „Ruja” lavastust ei saa lahutada pilkupüüdvast kunstnikutööst (Ene-Liis Semper). Kõigepealt oli suure lava esimene korrus jaotatud kolmeks-neljaks kõrvuti seisvaks toaks ja tegevus tuhises läbi nende ruumide. Mõnikord läks käiku ka erilisel kõrgel platvormil teine korrus, kus mitmed tegelased perioodiliselt oma sooloetteasteid esitasid. Kasutusel oli samuti lavasügavuses backstage, kuhu vaataja pilk küll ei küündinud, kuid seal toimuva tõi publikuni, s.t suurele ekraanile videooperaatorite meeskond.

Muuseas, ega ilma videomeeskonnata polekski saanud seda lugu enam kui kahele tuhandele vaatajale ju näidata, sest ega ca 40 meetri kaugusele tagaridadesse õieti ei paistagi, mis laval toimub. Ja siinkohal peab eriliselt tunnustama nelja operaatori koordineeritud ning professionaalset meeskonnatööd, teiste sõnadega pildilist režiid: Maarja Pärsim miksis pildi live’is kokku sel tasemel, et kohati tekkis lausa illusioon, et näeme ekraanil varem valmis monteeritud filmi.

Filmikeele sissetoomisel oli aga veel üks hinnatav tasand. Nimelt oli mitme live-kaadri vahele oskuslikult monteeritud episoode päris Ruja aastakümnete-tagustest videolõikudest, ning see sidus, lausa tsementeeris ekraanil nähtava üheks suureks ja mänguliseks, aga samas ka quasi-dokumentaalseks tervikuks.

Lavastusest rääkides ei saa mõistagi mööda vaadata põhilisest, s.t muusikast ehk kuidas muusika toetas lavastuse sisemist dünaamikat ja vastupidi. Ning olgem siin ausad, kavaraamatust kõlanud lugude autorinimesid vaadates oli juba enne etendust selge, et tegelikult on see Rein Rannapi tuluõhtu: 28-st esitatud laulust 24 olid Rannapi sulest. Samas jaotusid nood neli ülejäänut nõnda: üks Alenderilt, üks Kappelilt, üks Rullilt ja üks tantsutüdrukute saateks Rock Hotelilt (siinkirjutaja laul „Tulekell” ei lähe arvesse, kuna see tuli 1987. aastal Vahur Kersnaga tehtud telesaate videosalvestiselt). Ja mitte ühtegi Nõgistot?! No eks sellel ole ka oma seletus – Nõgisto paremad lood pärinevad „proge”-Ruja (1976–1980) ja hilise Ruja (1985–1988) perioodist, ajavahemikest, mil Rannap selles bändis ei mänginud.

Samas olid Rein Rannapi kõige paremad lood oskuslikult lavastatud etenduse kulminatsioonipunktideks. Neist võimsaim oli ehk „Õhtunägemus”, mille esitaja Tõnis Mägi oli kehastunud asotsiaalseks meheks trepikojast. Muljetavaldav lavaline fiktsioon, mis mulle assotsieerus Gavin Bryarsi teosega „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet”, kus kodutu hulgus laulab imetabast vaimulikku viisikest. Teine etenduse kõrghetk oli kahtlemata „Must lind”, kus Alenderi ümber tiirutab teda ahistades mustade lindude pantomiimitrupp nagu hitchcocklikus õudusunenäos. Väga mõjuv müstiline fantasmagooria kui viide reaalse Alenderi kompleksiderohkele natuurile.

Muusika esitus – laulvad näitlejad

Tõnis Mägi oli etenduse ainus professionaalne tipplaulja, kõiki teisi lugusid esitasid Ruja muusikute osatäitjad kui laulvad näitlejad. Ja peab ütlema, et lugude erinevale raskusastmele vaatamata said kõik ka suurepäraselt hakkama. Eriti nauditav oli „Raagus sõnad” Evelin Pange (Naine) esituses, aga ka Sergo Vares Urmas Alenderi vastutusrikkas rollis sai lauludega veenvalt hakkama (isegi põristas „r”-tähte nagu Urmas omal ajal!). Reaalne Jaanus Nõgisto pole küll eriline laulumees, kuid tema on omal ajal sisse laulnud loo „Sa oled mul teine”. Nüüd, laval, tegi tema maneeri kuni žestikulatsioonini efektselt järele Risto Kübar. Jah, mis puutub muusikalis-lavalistesse karakteritesse, siis siin oli küll kõik atraktiivselt paigas.

Ja mitte ainult karakterid – kogu muusikaline kompleks tervikuna oli suurepäraselt paika timmitud, eriti bänd. Ega Rannapi klaverisoolosid pole ju kuigi lihtne järgi mängida, aga Jürmo Eespere sai nendega mängeldes maha nagu ka Riho Lilje Nõgisto kitarrisoolodega. Orkestraalsemates episoodides mõjusid Erki Pehki dirigeerimisel võrdselt kandvalt (niipalju, kui helitehnika võimaldas) nii Vanemuise Sümfooniaorkester kui Tartu Noortekoor. Tubli ettevalmistus, hea töö!

Öeldakse, et „lõpp hea, kõik hea”. Aga kui lõpp ei ole hea? Natuke veider ja primitiivseks lihtsustatud see „Ruja”-show lõpuepisood ju oli. See käis umbes nii, et bändi tuleb Garšnek, kes toob endaga kaasa vene rahvusest mänedžeri Altovi (muuseas, laval väga efektne tegelaskuju!), kes agiteerib Rujat Venemaa gastrollidele minema. Bänd lähebki, sõidab nalja ja viina visates Moskvasse (esitatakse lugu „Need ei vaata tagasi”), seal on tüdrukutega trillalla-trallalla („Dokumentideta võõras linnas”). Altov ja Nõgisto lähevad tülli ja kaklema, misjärel Nõgisto bändist lahkub, lava pimeneb, ekraanile ilmub kiri, et Ruja viimane kontsert toimus 29. mail 1988. aastal Tadžiki mägikülas Rogonis, ja kõik. Punkt.

Punkt küll, aga nii argiselt-asiselt lõpetades jäi kogu Ruja-saagale tegelikult ju punkt panemata. Mingit metafoori oleks lõppu tahtnud, mingit „õpetlikku iva”. Tõsi, oli küll veel üks kummaline „püha õhtusöömaaja” viimane stseen, kuid see ei kandnud toda metafoorirolli eriti välja.

Aga muidu oli „Ruja” igati õnnestunud ja pilkupüüdev, julgen soovitada seda kõigile, kes veel jõuavad paari päeva jooksul vaatama minna.