Ruja etendus tõi kananaha ihule

Maarja Aeltermann, Tartu Postimees

Reedel esietendus Vanemuise suvelaval rokkooper «Ruja», mis teenis vaatajatelt pika marulise aplausi. Kolm tundi täis läbilõiget Ruja repertuaarist ja eluloost lõi muljeid, mida publikult kogusime.

———————————————————————-

Paula Pärna, üliõpilane

Ma olen kuulanud Ruja muusikat väiksest peale. Mulle tuleb meelde, kuidas ma olin kuueaastane ja laulsin neid lugusid kaasa. Nii et Rujaga on mul pikk suhe. Rohkem olen ma kursis siiski Urmas Alenderi lauludega, ülejäänud repertuaar on mulle veidi võõras. Aga siin kuuldud muusika meeldib mulle.

Kõige rohkem on äratuntav Rein Rannapi karakter ja Priit Võigemast mängib teda ülihästi. Alender suri, kui ma olin väike. Seega ei tea ma temast kui inimesest eriti palju, tean vaid tema muusikupoolt. Seetõttu ei oska ma analüüsida, kuidas tema karakter on välja tulnud.

Ma pigem vaatan lavastuse puhul siiski lugu kui sellist, mitte karaktereid eraldi.

Arvan, et Tiit Ojasoo on teinud head tööd. Just sellistele minuvanustele, kahekümnendate alguses olevaile noortele, kellele pole Ruja lugu nii hästi teada, saab see tänu lavastusele selgeks.

Neile, kellel Ruja on noorpõlve lemmik olnud, annab see lavastus teistsuguse emotsiooni. Mõnigi mälestus tuleb kindlasti tagasi. Aga mõlemale generatsioonile on see kindlasti kihvt elamus.

Rein Lang, justiitsminister, Ruja endine mänedžer

Ma olen ise mingisuguse osa oma elust olnud Rujaga seotud. Järelikult ei ole ma ehk kõige objektiivsem etendust analüüsima. Aga teatrina on ta muidugi vapustav.

Ojasoo on minu meelest, ma ei taha öelda geenius, aga kindlasti üks Eesti tugevamaid lavastajaid. See, kuidas tekst on kokku kirjutatud, on minu meelest väga-väga hea. Viimasel ajal on kombeks kirjutada Eesti kultuuriajaloost pila, mida peab ka kindlasti olema. Aga see tükk on liigutav.

Siin on palju sellist, mis on tänapäeva ületoodav, nii et saab tõmmata paralleele.

Minu arvates on tegemist ka väga heade näitlejatega. Kuna ma isiklikult kõiki Ruja pillimängijaid tunnen, siis – siin on näitlejatel tabatud nende loomus, nende olek, nende hing. See on kümme punkti näitlejatele.

Jumal tänatud, et minu tegelaskuju siin polnud. Mina olin episoodiline selles suures kultuurilises nähtuses.

Igatahes on see lavastus väga oluline kultuurisündmus. Et selline asi on ette võetud ja ta on sellises vormis õnnestunud, on minu meelest väga tähtis.

Selles tükis on mitu kananahka ihule toovat stseeni.

Näiteks Tõnis Mägi väike kõrvalosa. See kehastumisvõime, mis temal on, teeb silmad ette enamikule Eesti näitlejatest.

Are Tralla, kunstiinimene

Ma olen kasvanud üles väikeses Põltsamaa linnas, kuhu kultuur eriti ei jõudnud, rokikultuur kui selline. Aga Ruja plaadid sai ikka läbi kuulatud. Läbi kuulatud selles mõttes, et need kulusid ära.

Vahepeal oli see ansambel unustatud, aga nüüd on nad tagasi ja see on ülev meeleolu, mis tekkis. See kõik pani etenduse lõpus ikka püsti tõusma. Absoluutselt hästi õnnestunud projekt, mis tõesti pani kõik meeled liikuma.

Muusika ja tegelaskujud olid nii head, et olekski nagu päris Ruja olnud. See kaalus minu jaoks ehk dramaturgilise poole üles. Tundus ehtne, kuigi on juttu olnud, et žargoon oli esteetilisem kui tol ajal tegelikult oli. Mind liigutasid need kohad, kus Alenderi naine ära läks. Need stseenid olid hästi tehtud.

Rein Rannapi ehk Priit Võigemasti käes oli minu portfell, mis tänu mu abikaasale etendusse sattus.