Loe

Rooside kinkimise laul heliseb edasi

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Aukodanik Helend Peep
29. VII 1910–20. X 2007

Täpselt nädal tagasi helistasin hommikul Helend Peebule. Kujutasin ette, kuidas ta tatsab oma kodus Riia mäel kolmandal korrusel tasapisi telefoni juurde, võtab toru ja ütleb aastatega kulunud nukravõitu tenorihäälel halloo.

Mõnel varasemal korral, kui olin talle helistanud, et temaga intervjueerimiseks kohtumist kokku leppida või mõnda vana teatriasja täpsustada, oli telefoni vastu võtnud ikka vana Peep ise. Seekord ütles aga halloo tema abikaasa Luule.

Nagu selgus, ei olnud teatrimees päris terve. Kuid oma poja sünnipäeva puhul paar-kolm minutit rääkimiseks leidis ta siiski jõudu.

Nii saigi järgmise päeva lehte kirja, et kui Ao Peep astus esimest korda Vanemuises vaatajate ette, oli tema isa Helend Peep juba aasta laulnud Boris Kõrveri operetis «Ainult unistus». Tenoril oli Kerjuse osas esitada laul, mis algab sõnadega «Kõik roosid ma kingiksin sulle…».

Vana Peep (97) ütles noore Peebu (60) kohta järgmist: «Ta hakkas juba üheksa-aastaselt peale. See oli «Tabamata imes», kus mina olin peategelane. Väiksest poisist on sirgunud suur mees. Ta on igal alal kaasa teinud – draamas, muusikalavastustes, balletis…»

Oma hädise hääle kohta pidas Helend Peep nädal tagasi vajalikuks esitada põhjendus: «Ma olen pisut haiglane.»

Pikalt haige ta ei olnud, kuid jalutamas ei käinud teatrimees enam kümmekond päeva ja poja juubelile ei jaksanud samuti minna. Aga veel oma viimsel päeval suutis ta tõusta voodist ja sööma istuda.

Postimees andis oma lugejatele teatrikuulsuse surmast teada nii internetis kui ka ajalehepaberil, teksti juures foto, millel Helend Peep hoiab käes roosi. Selle pildi tegemine oli kui etendus.

Kord tuli toimetuses mõte paluda Helend Peebul rääkida «Kerjuse laulust», kui palju ja kellele ta on seda esitanud. Et lugu oli kavas avaldada rahvusvahelisel naistepäeval, võtsime kaasa roosiõie, mida Helend Peep saaks pildistamisel kasutada kui rekvisiiti.

Ta oli rõõmsasti nõus kaasa mängima ja laulma Tartu Postimehe naislugejatele laulu, mis tõotab kinkida roose ja pead õitega pärjata. Selleks seisis ta esmalt toa sellesse nurka, mida kaunistavad Iisaku valla ja Tartu linna aukodaniku raamistatud tunnistused.

«Kõik roosid ma kingiksin sulle ja õitega pärjaks su pea,» võttis ta laulu üles. Väikest viisi nohu tõttu nasaalne, õrnalt kahisev hääl kõlas samasuguse nukra südamlikkusega, nagu hiilgeaegadel pool sajandit tagasi.

Teiseks duubliks laskus Helend Peep keset vaipa ühele põlvele, käsi roosiga uljalt lugejate (tegelikult fotograafi) poole suunatud. «Ei ole sust kallimat mulle ja paremat ilmas ei tea,» laulis ta sisemise kaasaelamisega.

Püstitõusmine ei läinud nii libedalt nagu teatraalse asendi sissevõtmine. Aga eks ole see ka iseenesest mõistetav – oli ju Eesti Näitlejate Liidu, Vanemuise Seltsi ja Iisaku Muuseumi Sõprade Seltsi auliige ning Jõhvi gümnaasiumi auvilistlane juba siis ülimalt eakas, 94-aastane.

Nüüd teda enam ei ole meie seas, aga «Kerjuse laul» heliseb edasi.

————————————-

• Helend Peep sündis 29. juulil 1910 Iisaku vallas Vaikla külas ja lõpetas Jõhvi gümnaasiumi 1931.
• Teatriteed alustas 1938. aastal koorilauljana Vanemuises.
• Aastani 2001 töötas Vanemuises ooperisolisti ja draamanäitlejana.
• Viimast korda käis osatäitjana publiku ees 21. aprillil 2001 «Taevases ja maises armastuses».
• Tunnustusi: 1957 Eesti NSV teeneline kunstnik, 1970 Eesti NSV rahvakunstnik, 1997 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia, 1999 Suure Vankri auhind, 2001 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler, 2006 Vanemuise hõbemärgi kavaler. 

23.10.2007