Romeo ja Julia mäng käib leebes vallatuses
Mati Undi lavastuses 22. aprillil esietendunud Andrus Kiviräha «Romeo ja Julia» käib ühevaatuselise mänguna Sadamateatri avara saali põrandal suure lasu valgete raamatulehtede peal ja sees.
Kogu too katkine kirjandus tegelaste jalge all – on see Shakespeare’i kaanonil trampimine või sellega vallatlemine? Kas tekstitaakade soovitud kohalolu või näitlik väsimus kõigest kirjutatust, tahtmine jutustada oma lihtsat lugu?
Teatrilugu sedastab, et «Romeo ja Julia» paigutub tekstina konkreetsesse ajaloolisse situatsiooni.
Tellitud näidend
Seisuslikult ebasoodsas suunas leegitsenud kuumade kirgede küüsi langenud noore õukondlase krahv Essexi perekond tahtis oma võsukesele mõistust pähe panna ja tellis usaldusväärselt sõbralt-kirjanikult näidendi.
See näidend pidi hoiatama noore ja tormaka armastuse ning sellest tuleneva mõtlematu käitumise eest. Niinimetatud «maailma kauneima armastusloona» on tekst kanoniseeritud hiljem.
Shakespeare moraliseerib, ent Kivirähk/Unt on loonud armudraama õigupoolest rohkem sotsiaalse tragöödia selgrooks.
Nimikangelaste tundlemine on küll paeluv, naljakas ja kirglik, kuid kandvaks teemaks ja tegelaseks kipub lavastuses tõusma Eesti külaelu. Vaevalt, et just selge hoiatuse, aga küsimärgi ja viite väljaspool linna(m)elu toimuva kohta leiab siit igal juhul.
Raamatuna ilmunud «Romeo ja Julia» sisaldab räigemaid toone kui lavastus. Teatritükina on meie ees lavastaja leebe vallatus.
Näeme küll mõttetut, viljatut, ebaloomulikku armastust, ometi ei saa armastust kunagi iseloomustada ühegagi neist sõnadest. Armastus on see, mis on. Kui Unt peale lavalise vallatlemise midagi näidata tahab, siis just seda.
Et aga Kivirähk meie mehi groteskses valguses näitab, võime Undi kui tuntud feministi seekordse vimkana näha selle teema ülesvõtmist ja toetamist: nuta, eesti naine, sest su Romeo on mandunud külajobu.
Tambet Tuisk lolli, kuid siira ja seega sümpaatse Romeo osas väljendab igal hetkel ja mitte liiga forsseeritult puhast armastust, tema tunne on silmanähtav ja usutav.
Just Romeo ongi selles loos võti, mille abil võiks vindi üle keerata ja pisutki ekspressiivsema tooni puhul läheks lugu kohe rõvedaks. Kuid Undil ei mängi Romeo iha ega tungi, ta mängib igatsust ja tunnet.
Kersti Heinloo Julia on kaunis, nõtke, graatsiline, habras. Veetleva ja tundliku olendina on Julia siin ainus puhta ilu element, värske ja loomulik ses ebaloomulikuks väändunud külakeskkonnas.
Ka kostüümikunstnik Jaanus Vahtra on näinud Juliat eeskätt kõige naiseliku kehastusena.
Lustivad näitlejad
Kõrvaltegevusliine paika seades on lavastaja ja näitlejad teksti lustinud ning sellest on sündinud vaimukaid stseene.
Otseselt karakterikoomika peale mängiv Indrek Taalmaa on Aivarina mõnusat äratundmisrõõmu pakkudes naerutav, Margus Jaanovits lolli külakarjusena tõsiseltvõetavalt sinisilmne ohmu.
Endisaegseid laule suureliselt esitav vana kolhoosiesimees Oskar Moon Lembit Eelmäe kehastatuna ei suuda ega taha omaenda aegruumist välja murda ning ega talle kõik toimuv õieti korda lähegi.
Tõsiselt tehtud koomilise rolliga jääb enim meelde Aivar Tommingase napakas ja heatahtlik külavanem Rein. Talle jääb ka lavastuse vaimukaima stseeni (monoloog Eesti küla õitsvast tulevikust) kandja au.
«Romeo ja Julia» on tragikoomiline kurbmäng, skandaalsust ega rõvedust ei hakka kuskilt silma (mis olekski see, mis meid veel laval šokeeriks?).
Kuigi teema on «kahtlane», tuleb tunnistada, et nii romantilist lavastust pole Undilt veel nähtud. Ja võib-olla ka, et nii lihtsalt kurba. Ning sellise, pretensioonitu, mängulise ja mõnusalt absurdimaigulisena on tükk ju vaata et sümpaatnegi.
Arvamus
Margot Visnap
Teatrikriitik
Hoolimata teose nn sodoomilisest alltekstist mõjus «Romeo ja Julia» üllatavalt soojalt, romantilise ja kammerliku tervikuna, kus olid kokku sulanud Andrus Kiviräha sotsiaalne võllahuumor ja Mati Undi poeetiline iroonia.
Minu meelest ei erinenud Sadamateatri «Romeo ja Julia» põhiolemuselt Shakespeare’i kuulsast näidendist.
Nädalapäevad tagasi mängisid lõpetavad teatritudengid Toompea-koolis Saša Pepeljajevi lavastust «Kolm õde», kus kõlasid vaid üksikud repliigid näidendist ja olulised mõtted-emotsioonid anti edasi liikumisega. Ometi oli see Tšehhov.
Kui Unt oleks Kiviräha «rõlgustele» veel ühe küünilise vindi peale keeranud, siis oleks lugu ehk teisiti.
Ent Unt oli Kiviräha tekstile üles ehitanud kahe noore inimese traagilise armastusloo, mis on ka ju Shakespeare’i näidendi teema.
Hans H. Luik
Ettevõtja
Kui nägin Nukuteatri «Romeot ja Juliat» Rein Aguri heas lavastuses, siis oli puunukkudest lõpus väga kahju. Siin oli asi aetud üle piiri. See stiil meenutas mulle inglaste «Monty Pythonit», kus on nii õrnust, rõvedust kui ka traagikat.
Natuke õrnrõve hetk oli siin see, kui sa pead peategelastele kaasa tundma, nagu «Romeo ja Julia» faabula ette näeb, aga siis avastad, et tunned kaasa tegelikult süldile. Korraga tuli nagu midagi kurku.
Vaino Vahing
Teatrikriitik ja kirjanik
See on uus etapp dramaturgias, eesti teatris. Kui lugeda teksti, siis on näha, et tegemist on sodoomia ja mingite teiste väärastumistega, aga lavastuses on see muutunud tõesti kunstiks.
Viimati nägin «Romeot ja Juliat» 1960. aastate lõpus Moskvas Efrose lavastuses. See oli klassikaline Shakespeare. Nüüdne lahendus on lähedane «Libahundile», aga samal ajal on «Romeo ja Julia» põhimotiiv alles jäänud.
Mind teeb kadedaks, et Kivirähk on kirjutanud nii hea uudse lähenemisega näidendi.