Rolf Roosalu kirjutab sahtlisse muusikat

«See, kas olen ikka muusikalilaulja või üldse mitte, jääb igaveseks küsimuseks,» poetab laulja Rolf Roosalu. «Miskipärast arvan, et poplaul tuleb mul siiski paremini välja.» Nii kõneleb laulja, kes hetkel Vanemuise «West Side Storys» Tonyt kehastab.
Muusikaliasja on Rolf (23) tõesti tuntavalt lühemat aega ajanud kui popirida. «Poppi on ju nii palju praktiseeritud. Kolm aastat ikka,» räägib Rolf. Koos Eesti Tantsuagentuuriga praktiseeritu tähendab viit erinevat laevaprogrammi, millest käigus on praegu kaks. Sedapuhku küll ilma Rolfita, sest viimane külmutas laevatöö Tartu muusikaliproovide ajaks. Mõneks ajaks. «Kogu oma lavapraktika võlgnen tantsuagentuurile, mis on lasknud mul neis programmides kaasa teha,» kiidab Rolf. «Väga erineva publiku ees, kusjuures.»

Naer keset laulunumbrit

Kogemusi on laevatöö andnud teisigi: sest mõistagi käib meretamise juurde ka teatav kõikumine. «Noh, siis tuleb lihtsalt laulmise ajal postist kinni hoida,» muigab Rolf. «Kui on aeglane ballaad, siis on seda võimalik teha. Kui aga mõnes laevas posti pole, siis tuleb muidugi piinlik koperdus. Ja see on väga naljakas. Raske on jääda püsti, seejuures head nägu teha, mitte laulusõnu unustada ning mitte naerma puhkeda.» Seda, et Rolf ise keset numbrit naerma on puhkenud, on juhtunud. «Mis teha!» naerab ta. Kuid merehaigusest on Tartust pärit Rolf tänini pääsenud.
Praegune osalemine «West Side Storys» on Rolfi sõnul laevatamisele hea vaheldus. Ees terendavad järgmised projektid. «Muusikale tahaksin teha küll,» lausub ta. «Ja tantsida tahaksin väga. «West Side’is» pole Tonyl ühtegi tantsu. Kahjuks.» Sest oskust, kuidas üheaegselt laulda ning tantsida, tahaks Rolf hirmsasti omandada. «Ehk tuleb mõni taoline projekt.» Paus. Rolf tellib rohelise tee topeltportsu meega.
Muide, Rolfi esimene muusikaliosa jääb aastasse 1993. Vanemuine ja «Oliver».
Nimiosa. «Ma olin nii väikene, et ei mäleta seda enam hästi,» tähendab ta. «Mäletan, et koos emaga läksime. Olin siis vist üksteist. Endal polnud mingit erilist tahtmist.» Kohal oli hiigelsumm rahvast, meenutab ta. «Aga ma ei kartnud mitte midagi. Mul oli kõigist neist inimestest täiesti ükskõik, kes seal koos olid. Mingit värinat küll sees ei olnud.» Oliveri-rolli jagus Rolfi ellu igal juhul väga pikalt. Palju kordi ta üle kaheksakümne mängukorra võtnud lavastuses mängis, enam ei mäleta. «Selle tükiga jõudsin aga häälemurdeni,» muigab ta.
Ja pärast häälemurret tuli vaikus. Isegi Tartu poistekooris sai laulmine lõpetatud. «Kõigepealt olin sopranis, siis läksin tenorisse, aga tundsin, et ei ole ikka väga hea,» kõneleb ta. Ning gümnaasiumi ajal ei laulnud ta üldse. «Kui gümnaasium läbi sai, tundsin, et peaks midagi õppima minema, kuid et mind miski muu ei huvitanud kui laulmine, siis läksin Ellerisse. Lihtsalt. Et vaatan, mis saab ja astusin klassikalisse laulu.» Õppis poolteist aastat ning lõpptulemusena selgus, et see vist ikka ei ole see, mida ta teha tahaks. Sinnani püsis Rolf tartlasena, tallinlaseks sai muusikali «Miss Saigon» ajal. Zoja Hertz, kes Rolfi «Oliveri»-ajast mäletas, kutsus. «Kui siis nägime, oli talle suur üllatus, kui palju ma muutunud olen,» meenutab Rolf. «Olin nii uhke, kui «Miss Saigoni» sisse sain.» Sest selle muusikali ettelaulmisele läks ta omil sõnul lihtsalt vaatama, mis saab. «Tahtsin leida asja, mis oleks tore ja jõledasti hakkas see kõik mulle meeldima,» lausub Rolf.

Kuninganna noor armuke

Muuseas, «West Side Story» lavastaja Ain Mäeotsaga on Rolf varemgi töötanud. Korra. Aastal 1995 noore Mäeotsa lavastuses «Kaval-Ants ja Vanapagan» mängis ta üht Vanapagana pesakonna jõmpsikat. Kutsuti pärast «Oliveri». Muidugi tahtis teha. Sama kordus ka ooperiga «Don Quijote», kus Rolfil tuli kehastada kuninganna armukest. «Olime kääbused ja samas kaksikud,» naerab ta. «Kõlab koomiliselt küll.» Seejärel tulid lastelavastus «Pokumäng» ja Mati Undi «Laulatus». Ja siis riburada pidi kõik muu: laulukonkursid ning muusikalid. Kooliasjad jäid aga «Miss Saigoni» aegu mõistagi suure kolinaga sinnapaika. Kui Rolf Tartu Elleri-koolist lahkus, astus ta Otsa-kooli, ja jälle klassikalisse laulu. «Ma ei tea, miks. Täiesti mõtlematult,» muigab Rolf. «Ning ma ei käinud seal rohkem kui kolm päeva. No milleks raisata oma aega, kui see asi ei köida sind? Parem siis mitte üldse koolis käia.» Nojah, paber lauljaks ei tee. Rolf naerab. Kolmepäevasuhe Otsa-kooliga kestab ses mõttes tänaseni, et Rolfi dokumendid vedelevad siiani kuskil kooli kapis.
Korra proovis Rolf koos Liisi Koiksoni, Bert Pringi ja Susan Lilleväljaga sisse saada Londoni kuninglikku akadeemiasse muusikaliteatri erialale. Ning kuulsid vastust: «Tore. Vahva, et nii kaugelt tulete. Ja toredad olete. Kuid teil on üks probleem – teil puudub briti aktsent. Ilma selleta pole Londonis võimalik tööd saada.» Rolf kehitab õlgu. «Nad pakkusid välja, et jääge aastaks Londonisse tööle ja tulge siis tagasi,» räägib ta. Nagu näha, seda valikut Rolf ei teinud. «Minna aastaks täiesti üksi võõrasse riiki ja jätta siin elu seisma. Samas pole kindel ka, kas see aasta end ära tasub,» poetab ta.

Raadiojaamade tabelimees

Sõnaga, siiani püsib Rolf ühemõtteliselt Eestis. Ning võib endale vastu rinda taguda, sest tema bändi Rolf Juniori hitt «Nüüd ma tean» püsib raadio Elmari esikümne eesotsas juba-teab-mitmendat nädalat. «Kohe on välja tulemas uus lugu «Unustan sind» ning selle esmaesitlus peaks olema 4. märtsil Tartu klubis Pattaya,» sõnab ta. Lisaks Rolf Juniorile peaks lavale astuma ka Rebecca ning Baari-Paavo bänd Quattro. «Soolokarjääri on ka huvitav teha – sellist klubilikumat muusikat,» poetab Rolf. See lugu, mis praegu edetabeleis tuurib, oli puhas katsetus. «Seejärel tekkis tunne, et teeme veel,» muigab Rolf. «Hea on ennast proovile panna, mitte olla ainult muusikali- või popilaulja. Katsetada mitmeid valdkondi, kus võiks hakkama saada.»
Näiteks valdkond nimega «muusika kirjutamine». «Kui mul oleks kodus klaver, siis ma realiseeriks end muusikakirjutamise alal palju rohkem,» tähendab Rolf. «Et aga klaverit pole, kirjutan noodistusprogrammiga meloodiajuppe ja orkestreerin neid, ning kes teab, mis neist võiks kunagi saada.» Tavaliselt nahistab Rolf muusikat sahtlisse kirjutada lavatööde aegu. Siis on vaba aega jalaga segada. «Et programm võtab pool tundi päevast, siis ülejäänud ajaga – mis ma teen? Suurest igavusest olen siis kirjutanud,» kõneleb ta. «Mingi meloodia kummitab peas, panen selle siis kirja, hakkan seda arendama, orkestreerima, arran?eerima.» Paus.
Topeltportsust meest on meesõber Rolf unustanud teetassi valada täpselt poole. «Ma tahaksin, et mu muusika jõuaks kunagi kuskile,» jätkab ta mõtet. «Pean neid teemasid veel arendama – need on praegu suhteliselt lühikesed, aga kui kõik kokku panna, võib sellest ükskõik mis saada.» Eks kunagi ole kuulda.

***
Ülo Vilimaa, lavastaja
Kui 1993. aastal «Oliveri» tegime, oli Rolf täpselt selline, nagu Oliver olema peab. Lisaks sellele, et tal olidki kõik Oliveri iseloomuomadused, oli tal ka ilus hääleke.
Rolf on üks neist õnnelikest, kes sai lapsena lavanärvi sisse ning on tänaseni ka lavale jäänud.
Nüüd, kui ta Vanemuises «West Side Storyt» teeb, lugesin ajalehest väga halba repliiki, mis noorel inimesel võib tiibu kärpida.
Arvan, et noorele inimesele ei tohi halba sõna öelda – las ta ise võitleb või ei võitle end välja. Et ta sesse muusikali Tony helesinisevõitu rolli valiti, on tema tüübi puhul ootuspärane.
Et ta näitlejana areneks, võinuks talle kardinaalselt vastupidise osa anda. Peaasi aga, et Rolf end selle muusikaliga ära ei katkestaks.

Owe Petersell, Raadio Elmar peatoimetaja
Nii kaua, kui Rolf Juniori lugu «Nüüd ma tean» pole ükski lugu Elmari edetabelis vastu pidanud – viisteist nädalat. Kolm nädalat oli see lausa esikohal, nüüd on teisel. Igal juhul püsib see TOP 10s esikolmiku seas.
Mul on tõeliselt hea meel, et tänu Rolfile on muu Eesti muusika sekka ilmunud kvaliteet-klubimuusika ning usun, et Rolf on praegu üks kõige potentsiaalikamaid noori meeslauljaid.
Inimesena jätab Rolf esmapilgul väga tagasihoidliku mulje, kuid tegelikult pole ta kaugeltki selline.
Kui temaga Elmari hommikuprogrammi tegime, oli ta nii hoos, et hiljem kuulsin kommentaare ? la «seda meest muudkui kuulaks ja kuulaks lõputult, räägiks ta vaid kauem».