Rokkooper, mitte muusikal
Maris Meiessaar, Eesti Päevaleht
Enne etenduse algust oli kerge hirm nahas – Ruja-lehma on viimasel ajal nii palju lüpstud, et see on hea ja halva maitse piirile väga lähedale tiritud.
Kui kuuled, et keegi on jälle kätte võtnud ja otsustanud oma järgmise hapukurgihooaja üleelamiseks Ruja rasva peal veidi liugu lasta, hakkab juba täitsa häbi.
Hirmu esimene leevendaja on Vanemuise vabaõhulava kujundus. Täielik nostalgiapauk, sest kellel meist ei oleks kogemusi sektsioonkappidega, tepitud ustega ja Minski külmikutega. Esimene mõte laval olevat nelja “nõuka-tuba” nähes ongi, et loodetavasti nad ei maksnud selle külmiku eest midagi, sest ma oleks enda oma tasuta andnud.
Täpselt parajalt karikatuursed
Aga siis ajavad Ojasoo-Semper bändi lavale ja etenduse esimestel minutitel saab selgeks, et neist kahest piisab kuritarvitatud Ruja rehabiliteerimiseks. Kui lavale astub blondeeritud ja habemesse kasvanud Priit Võigemast ja hakkab “Rannapit tegema”, käib publikust läbi kergendusohe – täna ei ole see õhtu, kui vägisi halbade naljade peale naerma peab. Võigemastiga eesotsas on tegelased üldse täpselt parajalt karikatuursed. Kui kodumaiste naljatükkide põhiviga on pahatihti see, et huumorivint keeratakse üle ning naljakad ei ole enam ei naljad ega tegelaste tobedus, siis “Rujal” seda häda küljes ei ole ja tribüünitäis rõkkab kolm tundi, pisarad silmis, nii et Elvasse on kuulda.
Lugu ise on täpselt selline, nagu võiks olla üks maailma parim muusikaajaloo tund. Mis tähendab, et ajalugu on mõnusasti ja kompaktselt võimsa roki-live’i lugude vahele ära jaotatud ning tahvli asemel on vaatamiseks hiiglaslik ekraaniga valgussein. (Mitte et etendus oleks laustõde olnud – fantaasia oli kohal ja tajutav.) Mingit sügavat moraali võib igaüks seal kaugeleulatuvaid järeldusi tehes ise otsida, aga pealispinnal on tegu looga inimestest muusika sees. Kas see on lugu protestist? Võib olla küll, kui seda nii võtta soovite, aga nagu Margus Kappel (Arno Tamm) ka etenduses ütles, võib protestina võtta ka hommikul silmade avamist.
Hea õpetus on see lugu muide ka noortele bändifännajatest neidudele – moosekandi abikaasa heas ja halvas on tema pill ning üks ilus naisterahvas on vahel küll hea muusa, aga harva tähtsam kui temast inspireeritud helid. Nii on etenduses küll palju ilusaid kombineetatud ja aeg-ajalt ka topless-tüdrukuid, aga nime pole neist kellelgi. Viimastest meeldejäävaim on Alenderi (Sergo Vares) nimetu pruut, keda mängiv Evelin Pang laulis “Musta lindu” nii, et kananahk tuli ihule.
Kusjuures Alender ja tema tuline pilk tuli Varesel väga veenvalt välja. Ju tal ei jäänud muud üle, muidu oleks päris-Rannap ta laste muusikakooli saatnud, nagu viimseni ärritunud mängu-Rannap etenduses Jaanus Nõgistol (Risto Kübar) teha soovitas.
Tegelikult oli ikka kogu etenduse muusikaline pool väga tugev ja pärleid langes publiku ette järjepanu, võtke või Tõnis Mägi musikaalse hulkuri number.
Täppidena stiilsuse i-del mõjus lõpuks ka see, et Rannapist tehti kloun ja põhinaerualune tema enda õnnistusel, muidu ta ju ei oleks seistes aplodeeriva publiku ees kummardusi tehes nii laialt naeratanud, või mis.
“Ruja”
Rokkooper kahes vaatuses
•• Muusika: Rein Rannap, Margus Kappel, Urmas Alender, Toomas Rull
•• Laulusõnad: Juhan Viiding, Ott Arder, Hando Runnel, Ernst Enno, Karl-Eduard Sööt, Urmas Alender, Ivan Makarov
•• Lavastaja: Tiit Ojasoo
•• Stsenaarium: Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
•• Kunstnik: Ene-Liis Semper
•• Osades: Sergo Vares, Priit Võigemast, Risto Kübar, Robert Annus, Margus Prangel, Arno Tamm, Tõnis Mägi, Evelin Pang jpt
•• Etendused 19., 21., 22., 23. ja 24. augustil Vanemuise suvelaval