Riho Kütsar oma aegruumis

Eesti Naine, Helina Piip

Vanemuise näitleja Riho Kütsar (40) mäletab, kuidas lõhnas tema esimene lava Võhma kultuurimaja saalis, ja seda, kuidas on lõhnanud hiljem mõned lavastused.

Satun näitlejaga kohtudes hetkeks ajakarussellile. See juhtub, kui meenutan talle Mati Undi lavastust “Laulatus” ja kuulsat stseeni, kus nad Hannes Kaljujärvega, pea alaspidi, tugitoolidel räheldes dialoogi pidasid. “See oli nii ammu!” ütleb Riho pisut imestunult. Kümme aastat tagasi ja ammu? Ilmselt on raske tajuda aja möödumist oma põlvkonnakaaslastest näitlejaid teatris jälgides, nagu ka Kütsari kursusekaaslasi 16. lennust – Mait Malmstenit, Indrek Sammulit, Katariina Lauku, Helena Merzinit, Elina Reinoldit, Ain Mäeotsa, Margus Jaanovitsi, Liisa Aibelit jt. Nad ju nagu üldse ei vananeks!

Mis teile teatris meeldib?

Riho Kütsar: See on pikem lugu, mis jõuab ikka sinna välja, miks keegi just sellise ameti valib… See annab mulle midagi. Annab mulle väga palju, toidab mind.

Toidab hinge?

No… jah, muidugi. Mulle on ammusest ajast meeldinud lause, et “inimene peab tegelema sellega, millega ta t a h a b.” Kui inimene oma tööd ei armasta, on väga-väga kehv lugu.

Kas mäletate, miks te tahtsite lavakasse sisse saada?

Mäletan küll. Mul tuli see mõte aasta enne keskkooli lõppu. Käisin kultuurimajas näiteringis ja avastasin, et selle abil mind märgatakse! Olin vaikne poiss, hea õpilane. Aga järsku hakati mind tunnustama teise kandi pealt. Meil oli kihvt juhendaja ja kihvt kamp, tegime silmade särades. Estraadisketše ja muud.

Muidugi, teatrikoolis alles jõuab ju kohale, mis see maailm on, kuhu sa sattunud oled. Teatris samuti, saad vanemaks, muutuvad hinnangud ja vaated. Ilmselt enamik näitlejaid on selle läbi elanud, et saadaks kõik kuradile, läheks hoopis kraavi viskama või mida iganes. Natuke räägitakse seda poosetamise pärast, aga natuke ka tõsiselt.

Mul oli ka see periood. Mõtlesin, et midagi on vajaka, ei oska, ei saa, kõik valgus laiali. Asjad on omavahel seotud, eks ka eraeluga. Alles viimastel aastatel tundub, et olen endas rahu leidnud, mõnus on. Praegu meeldib mulle see aeg, kus ma olen. Meeldib see ruum, aegruum.

Kui veel mõned aastad tagasi oleks minult küsitud, et kui saaksid uuesti alustada, kas teeksid sama asja läbi, siis oleksin raudselt vastanud, et ei teeks! Kahetsesin, et ei läinud kutsekooli mõnd a m e t i t õppima – pottsepaks või sepaks või puusepaks. Minu isa oli kuldsete kätega mees, kes jumaldas puutööd, see puudutas teda seest. Miks ma ei läinud isa jälgedes?

Nüüd ma enam minevikku ei kahetse.

Võib-olla on asi viimaste aastate rollides?

Rolle on mul olnud kogu aeg huvitavaid. Olen ise muutunud tolerantsemaks, kõige suhtes leebemaks. Töö teeb nüüd puhast rõõmu, see on nii mõnus – ajada oma rida. Ei pea valede asjade pärast rapsima. Kunagi tundus küll, et jube oluline on koosolekutel sõna võtta…

Olite suur õiendaja?

Ei, aga ikka avaldasin arvamust. Palgatõusud ja muud asjad. Ühel hetkel leidsin, et targutamist sai jube palju, las nooremad võtavad asja üle.

Nii maitsev, nii jumalik!

Milline teatrilaad teile meeldib?

Mulle meeldib vana hea psühholoogiline teater, kus ma näen kihvti näitlejasooritust. Mulle ei istu vormiotsingulised veidrad asjad, kus kasutatakse palju tehnikat ja näitleja isik ei pääse esile, ta on vaid ettur. Mida aeg edasi, seda rohkem meeldib mulle intiimne kammerlik vorm, kui publik on hästi lähedal. Tahaksin kasutada nappe vahendeid. Ma ei tahaks üldse teha kõva häält! Vaatajana naudin, kui näitleja töötab millimeetrise peapöörde või pilguga, intonatsioonide veerandtoonidega. See on nii maitsev, nii jumalik! Mulle kohutavalt meeldis Linnateatri “Kes kardab Wirginia Woolfi?”. Oi, ma nautisin, kuidas Andrus Vaarik mängis, kananahk tuleb praegugi ihule. Ta mängis nii usutavalt, veenvalt, nii maitsekalt!

Oluline on lugu, kui miski puudutab ja kohale jõuab.

Olite Mati Undi näitleja?

Mängisin kuues tema lavastuses, esimene oli “Hamlet” ja viimane “Vend Antigone, ema Oidipus”. Olen väga tänulik, et mul õnnestus temaga ka suuri asju teha. Kui palju rõõmu tõi Mati näitlejatele! Kuidas ta materjali valdas! Mulle meeldib tunda, et lavastaja on minust üle. See annab kindlustunde. “Laulatus” oli üldse üks vingemaid asju, mis minu teatrisoleku ajal on tehtud. “Meistri ja Margaritaga” aga seostub selle lavastuse l õ h n. Mul oli oma etteastete vahel aega, käisin maja peal ringi, kui tagasi läksin, tuli lava tagant alati mingi hõng. Kui seda jälle tunneksin, teaksin kohe, see on “Meistri…” lõhn.

Mis on mäng teie jaoks?

See on veider kokkulepitud värk, et nüüd me mängime. Inimesed tulevad saali, teades, et teised inimesed mängivad. Miks nad tulevad? Nii on kujunenud. Midagi seal laval on, midagi nad saavad ja midagi nad annavad ka meile.

Kuid kas see ongi alati mäng? Vahel on see ka koht reaalsusest põgenemiseks. Võid sinna sukelduda ja tunda end oma mängumullis turvaliselt. Teisalt jälle paneb see võib-olla klapid ette ja teeb su maailma kitsaks? Avastasin selle siis, kui tegime Hendrik Toomperega “Sadat aastat üksildust”. Kui unustasin peaproovide ajal oma päriselu ära. Oli jube külm talv, auto ei käivitunud, kodus olid torud kinni, palju olmejama ja muret. Aga teatris läks kõik meelest. Jube vastik oli lahkuda, et jälle kõige sellega tegelema hakata.

Kas mõni roll on teid ennast muutnud?

Iga asi mõjutab – inimesed, kellega suhtleme, olukorrad, mida läbi elame. Näitlejad elavad kunstlikult tekitatud olukordi läbi oma töös. Kindlasti on mind mõjutanud mu pikk ja kirju rollide rida. Mulle meeldib mõelda, et sooje ja südamlikke jooni olen endas leidnud ka tänu oma tööle. Kas või vastikute, vastandlike tüüpide kaudu.

Vastikuid tüüpe vahel vastik mängida ei ole?

Ei-ei, igasugu tüüpe on ju olemas. Vastikud on just värvikamad. Ma polegi mänginud kangelasi ega esimesi armastajaid.

Natuke nagu moevärk

Millisena kujutasite noormehena oma tulevast peret ette?

Sellisena, nagu oli minu perekond. Mul oli õnnelik lapsepõlv, nägin lapsena palju hoolivust.

On teil õdesid-vendi?

Mul on 11 aastat vanem poolvend. Ta oli mulle eeskuju – kui tema läks sõjaväkke, läksin mina esimesse klassi. Oli, keda oodata. Vend on nüüd rekkamees, elab maal ja tal on kolm poega, vanemal poisil juba oma pere ja kaks last.

Millega ema ja isa tegelesid?

Isa oli kolhoosis zootehnik. Ema töötas noorena medõena, palju aastaid aga farmibrigadirina ja siis läks meditsiini tagasi, laborandiks.

Heino Mandri on öelnud, et inimese karakter on tema saatus. Teie olete oma karakteriga rahul?

(Naerab.) Kas Mandri on nii öelnud? Karakter, iseloom – millised me oleme, selliseks kujuneb me elu? Ju selles on tõetera sees. Kunagi ma mõtlesin, et miks ma olen selline introvertne tropp, tahaksin olla ekstravertne, sädelev seltskonnahing, vahva anekdoodirääkija, kellele kõik järele vaatavad. Aga praegu – olen nagu olen, mulle meeldib olla oma nahas. Meeldib olla suur (194 cm pikk – H. P.). Ja et olen just nii vana, nagu olen. Ma ei tahaks enam olla 30. Mis ei tähenda, et kõik ongi lahe ja olengi nii rahulolev.

Lavastuses “Paanika” mängite keskeakriisis meest. Teil endal on see juba olnud?

Minu rollis võib leida küll isiklikke paralleele. Aga see keskeakriisi teema on natuke moevärk – kui oleme teatud vanuses, siis peame sellest rääkima? Mina ei seostaks seda eaga. See on ikkagi sisemise arengu ja kasvamise värk. Võib-olla siis, kui ma ei olnud eluga rahul, oligi see ära.

Teile istub üksi elamine?

Ma olen elanud jah peaaegu viis aastat üksi. Kindlasti on inimesi, kellele see istub. Mina arvan, et inimene pole selleks loodud, koos on parem. Aga noh, ma ei kurda. Praegusel elul on ka omad võlud.

Mis on kõige mõnusam teatriväline tegevus?

Meil on Koksvere jooksuklubi, kuhu kuulume mina, Tanel Joonas ja Leino Rei. Avastasime mõned aastad tagasi sörkjooksu võlud. Eelmisel aastal sörkisime poolmaratoni ja möödunud sügisel käisime Tallinna maratonil. Eks iga ole sealmaal, et peab natuke vormi hoidma.

Mulle meeldib ka köögis toimetada. Vabal õhtul panen Vikerraadio mängima ja teen midagi kodust – kotlette, pannkooke, jõuluks sülti ja leiba. Mulle meeldib just kodune värk. Ema käest küsin, kuidas ta seda või toda teeb.

Olen suur telekavaataja – ütlen nende kiuste, kes kinnitavad, et neil pole selleks aega. See on poosetamine, ma ei salli seda. Asjad, mis on nii tugevasti me elus – mis mõtet on neid eitada?

Millised on Tartus te lemmikpaigad?

Lähed teatrimäest alla, tuled Shakespeare’ist läbi (selles kohvikus ajame ka juttu – H. P.), võtad näiteks õlle ja kõnnid edasi mööda Rüütli tänavat Raekoja platsi poole. Kena ju!

Sel sügisel käisin üle aastate Toomemäel jalutamas. Tunnen seal varemete juures alati väikest nostalgiat – mängisime ohvrikivi juures Emajõe Suveteatriga kunagi “Robin Hoodi”. Ma ei tea, miks see nii helgena mälus on. Samal suvel sündis mul tütar, võib-olla selle pärast. (Riho Kütsaril on varasemast kooselust kaks tütart, Kati-Riin (16) ja Keiu (13) – H. P.).

Ka Annelinnas, kus ma elan, ei ole halb. Tartus on palju vahvaid kohti, rohelust, liiklus pole hull. Samas ei ole see liiga väike koht, et konnatiigiks muutuda. Võid aastaid elada nii, et sa kõiki Petse nurga peal ei tunne.

Kunagises intervjuus ütlesite, et tahaksite maal elada.

Mul on maal isakodu – Viljandimaal Kõo vallas Koksvere külas. Käin sealt iga nädal läbi, ema elab seal. Aga see on liiga kaugel, 80 kilomeetrit Tartust, et iga päev tööle sõita. Sel aastal oli mul pikk puhkus, nii et veetsin terve suve maal. Hästi mõnus.