Renessansiaja inimene

Kunstnik Ervin Õunapuu (49) purustab müüte. Tema värske lavastus avab läbi Hitleri meid endid.
“Hull”, “joodik”, “harimatu”, “ateistinäru” on tiitlid, mis saadavad Ervin Õunapuud netikommentaarides.
Läinud nädalavahetusel esietendus Tartus Õunapuu/Uttoni “Adolf”. Tükk ei jäta külmaks, lõpustseeni nimetavad aga isegi arvustajad üksmeelselt “Õunapuu asjaks”.
Ekspressiga kohtudes tunnistab mees, et ei tüki enam usuasjus tuliseid kommentaarikeskkondi külastama, aga kriitikute reaktsioon paneb teda mõtlema. “Uskumatu, kuidas meie rahvas elab pimedas urus,” süttib Õunapuu pilgus kireleek, “nad ei taipa, et Jumal on Hirm. Meeletu surmahirm !”
Krutsifiks tema korteri seinal hakkab värisema, sama teeb ka põrand. Kas tõesti rebeneb maa ja jumalapõlgur neelatakse põrgusse?
Tegelikult läbib tramm Maneeži tänavat, mille ääres Õunapuu elab.
70ndate algul, Rapla keskkooli päevil valmistus noor Õunapuu kunstnikuks saama. Selle tarvis käis ta ERKIs ettevalmistuskursustel. Käis kolm aastat rongiga Raplast, Balti jaamast kesklinna sõitis “kahega”. Pühapäevaõhtuti võis näljast ja külmetavat kunstnikuhakatist kohata Maneeži trammipeatuses. Unistavalt piidles ta majade aknaid, kust kumas isuäratavalt soe valgus…
Keskkooli lõpupäevil tekkis tal ­ERKIs konflikt ühe omasooihara õppejõuga. Noor kunstnik otsustas, et “lillade ­karja” tal asja ei ole, sõjaväest pääsemiseks marssis ta “Jämejalga”. Kahe kuu pärast tunnistati ta ametlikult idioodiks ja edaspidi tuli rangete Käru kooliõpetajate lootustandvat võsukest hoopis miilitsaga otsida. Nii võiski aastatel 1974–1977 Õunapuud leida metsa- ja majakavahtide seltsist. Või siis Supilinnas perekond Salu poolt. “Sadasin neile kaela igal ajal, kord isegi murdsin sisse, et sooja saada. Äkki nad kohtlesid mind loomana, kellele tuleb süüa anda?”
77ndal maandus hulkur pealinnas, sündis tema esimene poeg ja esimene abielu.
Pereelu ajas tööle, diplomita inimest aga naljalt ei tunnistata. Nõnda oli tema esimene amet Tallinnfilmi Lasnamäe laost toorfilmi rullide vedamine. Kinoinimeste tegevust jälgides otsustas noor Õunapuu mõistagi, et tahab ise ka filmi teha. Esialgu tuli tal end siiski lihttöödest elatada. Gaasikontori öövaht, konservitehase liinitööline, hauakaevaja, laoekspediitor. “Eestisse saabus esimene partii Pepsit ja minul läks kahe tuhande pudeliga alus ümber. Olin põlvini koolas. Jama sellest ei tulnud, muidu oleks vist vangi ka sattunud.”
Samal 77ndal pages Õunapuu isakohuste eest Tartusse. Seal valmistuti sügisnäituseks ja Enn Tegova pakkus, et ka Õunapuu võiks osaleda. Kaks tušijoonist saigi näitusele. Kui kultuuriministeerium Õunapuult ühe töö 200 rublaga ära ostis, uskus noorsand, et võibki kunstist ära elada ning kooli minna pole vaja. Sageli nähti teda hoopis ülikooli ühikates pummeldamas, oma niueteni ulatuvate juuste, maani plekkmantli ja palja jala otsa tõmmatud suusasaabastega. Harry Liivrand meenutab, et kui tema 1979 Tartusse õppima läks, oli just Õunapuu “üks esimesi tüüpe, keda oli raske mitte märgata nii seltskonnaelus kui kunstinäitustel”. See, et Õunapuul haridus puudus, valmistas talle ilmselt meelehärmi. “Vindisena kippus ta toonitama, et need, kes ülikoolis õpivad, ei peaks arvama, et on temast targemad. 80ndatel, kui ta Evald Hermaküla progressiivseid lavastusi kujundades üleöö kuulsaks sai, äratas viin temas suisa kuradi.” Legendi järgi tormanud kord ohtlikult joobes Õunapuu mööda Pälsoni ühikat, viinapudel ühes, kirves teises käes, ja otsinud oma toonase abikaasa armukest. Ekslikult pidas ta selleks oma naisevenda Mart Kalmu. Too elas siis nimetet ühikas ja peideti igaks juhuks ainsasse lukuga tuppa, kappi.
“Ei mäleta, legende on minust palju. Kust ma ühikas selle kirve küll võtsin?” muigab Õunapuu ja lisab, et 24aastaselt lavakujunduste eest kuhjaga kiita saamine “hakkas kupli alla”. “Tähtsustasin end oma veidruses üle.”
80ndate keskel kujundas Õunapuu Jaan Toominga kristlikus vaimus lavastusi. Kui ta Ugalas ühe tüki lava ainult ristidest tegi ja loo plakatit (kus oli muidugi rist) teatrijuht Jaak Allikuga kooskõlastas, raius see, et rist läheb seinale ainult üle tema laiba.
“Huvitav paradoks. Nõukaajal keelati mind kui jumalameest, nüüd keelatakse kui jumalavastast,” muigab Õunapuu.
80ndate lõpus otsustas mees, et läheb kiriku rüppe rahunema. Unistas koguni, et Järva-Madisel, Tammsaare maadel saab kellamehena ehk maalimagi hakata. “Algul mõjus hästi, aga siis sain liiga palju teada, mida seal tehakse.” Sestpeale tegeleb Õunapuu kirikuvõimu õõnestamisega. Ja teeb seda tõelise renessansiinimese innuga.
90ndatel pealinna naastes püsis Õunapuu orbiidil teatri- ja filmikujundajana. Tema sõjakat loomust taltsutas Mikk Mikiver, kes juhtis tähelepanu, et “ei ole vaja rääkida seda, mida mõtled”. Kümnendi keskel hakkas Õunapuu siiski rääkima. Kirjanikuna. Ning lõpuks sai ta käe valgeks ka filmiautorina. Lühiloo “Kõrbekuu” järel lootis ta tegema hakata ka täispikka “Inglid lumes”, aga Filmi Sihtasutusest anti mõista, et “sõbrad katoliiklased” on asja vastu. Mullu vabariigi aastapäeval esilinastus tema oma kulu ja kirjadega tehtud dokumentaalfilm “Lihtsad küsimused”. Seda ei söanda kohalikud telekanalid üldse näidata. ETV põhjendas, et “film tekitaks ühiskonnas pingeid”.
“Kas Hitlerist näidendi lavastamine tegi Hitlerit paremaks?” küsin Õunapuult.
“Kahtlemata,” muigab ta. “Minu jaoks küll. Koorus inimene, mitte monstrum.”
Sõprade sõnul ei ole ka Õunapuu mingi monstrum. “Hoolitsev, usaldusväärne ja tohutu empaatiavõimega,” iseloomustab teda Toomas Hussar. Andrus Kivirähule meenutab ta pisiasjadeni stiilset Inglise lordi. “Tema sünnipäevajärgne hommik tema maakodus algab sellega, et sellal kui kõik ärkavad – mõistagi on alles vastu hommikut magama mindud ja eelnevalt viina mõjul kõvasti vaieldud –, ilmub Ervin hommikumantlis ja mustade päikeseprillidega, suits suus, ja paneb lauale liitrise Smirnoffi, mis siis hommikupäikese käes sillerdab.”
Õunapuust lahkudes lajatab tema Maneeži majahoovis mu jalge ette õun. Kõrgete puulatvade seas ma ühtki viljakandvat puud ei leia.
“Mõned asjad on olemas, mis on imed. Ime tähendab seda, et mees ja naine saavad kokku õiges kohas. Tähtis on tõeline armastus. Minul puhkes see 44selt ühest Anu fotost. Sestpeale on kõik unistused täitunud. Iseenesest.”
Esimesel aprillil Õunapuu abiellus, ega ole enam hulkur.