Rein Pakk: “Minu panuseks uuslavastuse “W” teksti kirjutamisel olid köök ja veranda!”
Kui üht näitemängu kirjutab neli autorit, on võimatu uskuda, et teksti kirjutati kaheksal käel ühe arvuti taga. Või istusid Rein Pakk, Ain Mäeots, Anu Tonts ja Loone Ots tõepoolest ühe klaviatuuri taga? „Vanemuine tegi mulle ettepaneku teha midagi suurt, mis hõlmaks muusikat, draamat ja tantsupoolt ning selles, missuguses vormis ja kellega koos, anti mulle täielikult vabad käed,“ räägib idee autor, üks teksti loojaist ning lavastaja Ain Mäeots. „Olin kindel, et aegade alguse teatriosa ehk esimese vaatuse kirjutajaks pole sobivamat kui Loone Ots. Mina, Anu ja Rein istusime koos teise vaatuse kirjutamisel.“
Nii ilus ja puhas see tõde ikkagi ei ole, et teise vaatuse kolmik viibinuks kogu aeg arvuti taga koos ning loomepalang käib üle pea. Neid varasügisesi hommikuid, kui tartlased tõttasid ühte kesklinna puhvetisse kohvi ostma ja silmasid nurgalauas pahupidise pilguga Aini, kes agaralt arvutiklahve kurnas, oli ohtralt. Pause võttis lavastaja kiireks sigaretiks ja tökatikarva kohviks napilt. „W“ teksti loomine oli täies hoos. Ilma Reinu ja Anuta.
„Koos me niiviisi kirjutamisel tõesti ei istunud, aga plaani pidasime küll koos,“ muigab Anu. Plaane peeti Aini sõnul päevade ja tundide kaupa, vaidluste vormis: „Kõneks olid tegelased ning sisuliinid. Kui oli selgeks vaieldud, läks igaüks kirjutama.“
Pöörane idee. Keeruline ettevõtmine. Teisiti polegi võimalik nimetada püüdlust panna ühe loona teatrilavale 150 aastat Eesti teatrit. „Mida lähemale tuled sa ajas sellele, mida ise teame, seda raskem oli teha valikuid,“ tõdeb Anu. „Ega 150 aastat tervikuna tüki sisse ära mahu – tuleb otsustada, mis on olulisemad asjad, kuhu peatuma jääda ning mida võtta, mida jätta. Ettevalmistustöö, mida teise vaatuse puhul tegime, oli päris pikk. Reinu puhul tuleb esile tõsta seda, et tal on köök ja veranda, mis olid loominguliselt väga inspireerivad paigad.“ Rein poetab justkui kaja: „Minu panuseks teksti kirjutamisel olidki köök ja veranda!“ Ain kajab omakorda: „Rein ise on ka inspireeriv, aga tema köök ka – ilma naljata!“
„Me oleme loonud paralleelmaailma.“
„Filmi juures on üsna tavaline, et stsenaariumi kirjutatakse mitmekesi,“ arutleb Rein. „Pealegi pole meist keegi näinud oma silmaga tervet 150aastast Eesti teatrit – see on nii suur ja hoomamatu materjal, eriti teine pool sellest tükist. Need ajaloolised isikud on tänapäeval paljuski tegevad ja seda enam on mitu pead ikkagi mitu pead, kes teevad valikuid.“
Ain lisab, et kohe alguses oli tal selge, et lavaloo tegevuskohaks ei ole Vanemuine ning ajalugu ei püütagi kopeerida: „Selleks et välistada kohe eos igasugused jutud, et see või teine asi ei ole nii olnud. See on teater, mis vaid meenutab Vanemuist! See ei ole ajalooline tõde, eesmärgiks oli see, et tuleksid välja kogu ajastu olemus, vaim ja vaib. Meile on oluline see, kuidas teatrit tehti, mitte see, et kas see või teine tegelane ütles nii või oli üldse sel ajal teatris – see on jumala ükskõik!“
Tõepoolest, praegu ei saaks keegi karjatada, et tegu on kriminaalkuriteoga kultuuri suhtes, nagu juhtus „Kremli ööbikutega“ – „W“ toob lavale lavastaja Liira ja teatrijuht Murdi, kuid mitte Wierat ega Irdi. „Kuid mõned tegelased on küll äratuntavad, eriti esimeses vaatuses, mille kirjutas Loone,“ kõneleb Anu. „Loonel on aga see õnn, et sellest ajast ei pääse teda keegi ründama ega õlale koputama, et see ei olnud nii, nagu laval näidatakse.“ Ain märgib: „Kui, siis üksnes kummitama!“
Loone pole nõus: „Saavad küll ja kuidas veel! Kui me tegime Ainiga „Koidula verd“, siis väga paljud tulid ütlema, et ajalooliselt see niimoodi ei saanud olla! Kogu aeg otsiti ajalugu! Aga „W“ puhul, ma arvan, et oluline pole mitte üksnes see, kuidas toona teatrit tehti, vaid see, kui sarmikad isiksused on selle teatri taga. Mina üritasin näidata, et teater sünnib siis, kui seal taga on fanaatiline inimene.“ Olgu selleks fanaatikuks Karl Menning või Kaarel Ird.
Igal juhul said raamatukogus nohikutööd teha nii Loone kui ka Anu. Ning mitte vähe. Neid tunde kogunes ohtralt, sest Anu sõnul ei saa pelgalt paari fakti peale üldistusvõimelist lugu ehitada. „Minu esimene mõte, kui teatrijuht mulle ettepaneku tegi, oli see, et ma ei taha mingit muuseumilavastust teha,“ ütleb Ain. „Seejärel aga mõtlesin, et keegi pole mulle ju öelnud, et tehku ma muuseumilavastus. Vastupidi – see on pöörane, kohati metsik, kohati hullumeelne maailm, mis on huvitav. Just seda tahame lavale tuua.“ Rein lisab: „See, mida me lõime, ei ole ajaloosündmuste taasesitamine – me lõime paralleelmaailma. Selle tüki žanriks on nimetatud teatrisaagat, aga sama hästi võiks seda nimetada ka ulmeks.“
„Muusika sai enne valmis kui tekst.“
Pole kahtlustki, et lisaks tekstikvartetile sai oma kannatuste raja ka heliloojate kolmik. „Muusika sai enne valmis kui tekst,“ muheleb Ain. „Esimene vaatus oli olemas, Tauno Aints sai tööle hakata, aga vaene Ardo Ran Varres sai minu käest ainult märksõnad – põhimõtteliselt sai pintsak õmmeldud nööpide külge, mis olid väga suured ja väga ilusad.“
Tauno, esimesele vaatusele muusika loonu, muigab: „Minu kannatused olid kindlasti pisemad kui Ardol, sest mul oli kõik Loone tehtu juba ees. Ainilt olid väga selged suunised – kui tükk algab, on karlaugusthermanlik aeg ja esimene vaatus lõpeb enne II maailmasõda. Minule oli sellega ajatelg antud, mul tuli võtta ainult noodid ja panna õigesse järjekorda.“ Ain kommenteerib: „Paugutas mõnuga! Nii täpselt!“
Anu sõnul ümises terve teatrimaja peaproovide aegu „W“ meloodiaid – kord esimese, kord teise vaatuse punaooperi viisijuppe. „Mulle anti ülesandeks nööbid teha, teadmata, milline hakkab välja nägema pintsak,“ tunnistab Ardo Ran, punaooperi autor. Ehk aastad, millele tema muusika lõi, algasid 1945. ja lõppesid 1975. aastaga. „Mäletan tunnet, kui Ardo saatis suvel mulle näidiku punaooperist, kuulasin läbi ja surin – mõtlesin, et Kim Chŏng-un ostaks selle kohe ära,“ itsitab Ain. „Ardo, paku talle, sa saad miljoni kohe! Ausalt! Nii pompoosne ja nii naeruväärne sealjuures!“
Ardo Ran möönab muiates, et selliste ülesannete puhul, mis on humoorikad, pead selle tegemise hetkel olema sajaprotsendiliselt veendunud, et ajad tõsist asja. Ain ei vaiki: „Ardo punaooper on nii läbikomponeeritud, nagu oleks seda tööd teinud Prokofjev ja Šostakovitš! Päriselt!“ Ardo ilmutab nõusolekut. Oma tagasihoidlikul moel. „Sa peadki päriselt uskuma seda ülesannet ja elama sellesse olukorda sisse,“ tõdeb ta. „Kui hakkad kohe veiderdama, ei tule midagi.“ Rein kiidab takka: „Naljategemine on tõsine töö!“
Ardo Ran lausub kui muuseas, et tegelikult on vägevad ka Aapo Ilvese loodud laulude tekstid: „Sellega on sama asi, nagu Olav Ehala rõhutab: et „Nukitsamehe“ filmi fenomeniks on Juhan Viidingu kirjutatud laulusõnad. Mulle tundub, et „W“-s on ka väga tugev annus sedama just Aapo Ilvese laulsõnades – kui vaja, on ta hästi irooniline ja sarkastiline, aga samal ajal on selle all soe hoovus. Huumorit ja kõrvalpilku. Mees tajub lugu väga hästi!“