Reimo Sagor: see on väga tore, et Eestis ei ole staarikultust
„Olen oma loomult inimene, kes usub inimeste headusesse ja sellesse, et unistamine saab meis äratada heatahtlikkust,“ leiab näitleja Reimo Sagor (34), et unistamine on universaalne ega tee kellelegi kurja.
„Ma ei mäleta, et oleksin gümnaasiumi lõpus hirmsasti unistanud,“ mõtiskleb Sagor, kelle vastne lavastus „Ulmlejad“ uurib ei midagi muud kui unistamise kaduvat kunsti. „Jah, kui ma esimest korda lavakooli sisse ei saanud, siis ma küll teadsin Tallinnast tagasi sõites, et see on asi, mida ma tahan oma elus teha. Võib ka öelda, et unistasin järgmised neli aastat, et ma seda teha saaksin.“ Nii ei marssinudki ta ühtegi teise kooli, sest tundis, et peab lavakooli uuesti proovima. Kasvõi mitu korda. Nagu näha, unistamine toimis. Ta on kohal nii teatrilaval, filmis kui ka lavastajatoolis.
Tõik, et Reimost sai lavakunstikoolis õppejõud Tiit Ojasoo tudeng, paistab kiirpilgul kui õnneloosi peavõit. Katsetamiste ja murdmiste võimaluste maa, mis muud. Õnneasi? „Ma ei tea, kas õnneasi,“ poetab Reimo. „Mulle meeldib mõelda, et ju siis pidi nii minema. Just selles suhtes, et ma napilt jäin välja Hendrik Toompere kursuselt ja kui Nüganen võttis kursuse, olin sõjaväes.“
Reimo möönab, et katsetamine sobib talle, kuid „Ulmlejate“ lavastust, mis mõjub kui ootamatuste tulevärk, ta katsetuseks ei nimeta: „See on väga teadlik otsus teha asju just nii, nagu teeme. Lavastus „Ulmlejad“ ei taotle teatrikeelelist uuendust, meie kõige olulisem eesmärk on leida kontakt inimestega ja innustada neid unistama. Paljud ütlevad, et Vanemuise teatri kontekstis on see katsetamine. Ei ole. Vanemuises on kõike tehtud ning tehakse ka edaspidi. Jah, mõni uks on võib-olla suurema tolmukihi alla jäänud, aga see ei tähenda, et neid uksi avada ei saa.“
Vanemuise repertuaari jõudis aastal 1997 lavastus „Kaksteist vihast meest“. Laval on ainult mehed. See oli uskumatu meeste energia, mis toona lavalt saali paiskus. „Ulmlejates“ on laval neli meest – sina, Veiko Porkanen, Jaanus Nuutre ja Jaanus Tepomees, ja mis salata, energiat on tosina mehe jagu.
(Muigab.) Ütleme ausalt, aastaid tagasi oli selle lavastuse tööpealkiri „Millest unistavad Eesti mehed“ ja plaan oli teha väga meeste mõtlemiskeskne asi. Kui aga unistuste uuringu tegime, siis enamik vastajaid olid naisterahvad. Saime aru, et me ei saa meestekitsendust teha, sest see ei tuleks meile ega lavastusprotsessile kasuks. Lavastuse seltskond oli paika pandud – ainult mehed –, aga me ei räägi ainult meeste teemadest.
Eks unistamine olegi universaalne, see ei sõltu soost.
Jah, unistamine on universaalne, kuid veel tähtsam on see, et unistamine on heatahtlik. Olen oma loomult inimene, kes usub inimeste headusesse ja sellesse, et unistamine saab meis äratada heatahtlikkust.
Sa oled seitsmendat hooaega Vanemuise näitleja ja samas päris hoogsalt filmides kaasa teinud. Mis sest, et Eesti pole kaugelt mitte ülisuur filmimaa.
Enne koroonaaega oli Eesti film päris heas ja kasvavas hoos. Tegelikult on Eesti film siiski tõusuteel, kuna „Eesti 100“, kui riik rahastas filme, oli väga hea. Mis pärast koroonat saab, ei tea – mul endalgi on üks projekt pooleli ja ootel. See kõik peab ju lõpuks ära tehtama. Kuidas ja mismoodi, on uus küsimus. Aga mul on hea meel, et olen saanud filmides osaleda, et režissöörid on näinud minus seda külge, mis filmis peaks olema esindatud.
Kui pirtsakas sa näitlejana oled, kui filmitegijad tulevad sulle võimalikust rollist rääkima?
(Naerab.) „Pirtsakas“ pole kõige õigem sõna. Olen pigem seda usku, et tahaks proovida võimalikult palju erinevaid asju. Et panna ennast pidevalt proovile nii vaimselt kui ka füüsiliselt; et rollid pakuksid võimalikult palju vaatepunkte maailmale, kus me elame. Sellepärast ongi näitlejaamet põnev, et pead pidevalt kahtlema ja otsima. Nii et ma pigem kuulan alati ära, mis on režissööri mõte, ning siis proovime koos leida vastuse küsimusele, kas mina olen see, kes suudab temale seda otsitavat kõige paremini pakkuda.
Eestis on minu jaoks suur pluss, et meil on väga väike filmikogukond ja meil ei ole välja kujunenud agentide süsteemi, kus näitleja on objekt. Meil on tihti nii, et režissöör ise või casting‘u-direktor helistab, et tal on mõte sellist ja sellist filmi teha, kas oleksid huvitatud liituma. Meil on inimeste vahel vahetu suhtlus.
Et näitleja ei ole see ettur, keda agent liigutab, kuidas pähe tuleb või ei tule?
Seda Eestis ei ole. Kõik tahavad ses väikses filmikogukonnas võimalikult parimat tulemust ja töötavad ühise eesmärgi nimel. Samamoodi on see ka väljaspool Eestit, aga meil on tore just kogukonna väiksusest tulenev vahetu suhtlus. Mul on Soomes agent, tänu kellele olen saanud osaleda mõnes projektis väljaspool Eestit – Rootsis. Seal on ikkagi natuke teistmoodi see värk.
Kui sa ütlesid juba „Rootsis“, siis ära nüüd ütle, et oled mänginud venelast.
(Naerab.) Olen mänginud venelast ka.
Nojah, kui Venemaa filmitegijad vaatavad Eesti poole, kutsuvad sakslast kehastama, ja kui lääne poolt siit näitlejat valitakse, siis ikka venelast?
Eks meil eestlastel ole selle nii-öelda type-casting‘uga omad lahingud veel pidada, aga mõnikord on režissöörid ka vastutulelikud. Näiteks ühes projektis, mis sel aastal peaks linastuma (ingliskeelne pealkiri „With One Eye Open“), ütles režissöör, et tegelane on kirjutatud küll venelaseks, kes elab Peterburis, aga tema jaoks on väga okei, et see on Eestist Peterburi kolinud eestlane, kes räägib kerge aktsendiga vene keelt.
Teises projektis, mille pealkiri on „Agent Hamilton“, mängisin hoopis ukrainlast, aga minu tegelane väga palju ei rääkinud. Ta oli rohkem tegudemees. (Naerab.)
Sõnaga – ikkagi pahardid ja pätid ning slaavi verd?
Samas on niimoodi, et paljud Netflixi sarjad cast’ivad meid kui skandinaavlasi. See on ikkagi regioonipõhine näitlejate otsimine ja selle vastu ei saa. Seda enam on näitlejal vaja osata keeli – vene ja soome keelt. Neid, mis meie lähiümbruses on.
Sa ei ole just selle põlvkonna inimene, kelle puhul ma eeldaksin, et ta räägib vene keelt vabalt.
Ei räägi! Mina hakkasin kirillitsat õppima alles gümnaasiumis ja mul on selle omandamiseks olnud väga vähe võimalust. Just käisin stuudios järelhelindamist tegemas ja õppisin kodus hääldused selgeks. On ka keeletreener, kes annab kogu aeg tagasisidet, kuidas miski kõlama peaks.
Järgmine samm on keelekursused?
See mõte on alati olnud, eriti tööde puhul, mis on Eestist väljaspool. Inglise keel on minu jaoks lihtne ja loomulik, see ei paku nii palju võimalusi kui vene või saksa keele oskus. Või norra, rootsi ja taani keel.
Üks näitleja, kellega mängisin „Agent Hamiltonis“, õppis norra, rootsi ja taani keele ära ning nüüd toimetab ta nende kolme keele ringis vabalt.
Sul on filminäitlejana ütlemata edukalt läinud. Üksi filmiga „Võta või jäta“ tabas sind sõna otseses mõttes preemiasadu. Tundsid ikka, et oled tegija?
Ma hindan väga kõiki tunnustusi ja minu jaoks on need olulised, aga ma ei tee kunagi midagi tunnustuse pärast. Eestis on väga tore see, et inimesed jäävad inimesteks ja meil ei ole staarikultust. Ajakirjanduses üritatakse küll tekitada staarlust ei kuskilt, kuid meil tegelikult ei ole seda. Õnneks. Tore, kui inimestele läheb korda see, mida ma teen, ja nad arvavad, et ma olen selle eest tunnustust väärt. Tunnustamine annab alati indu juurde.
Komplimentide tegemine on tähtis, ehkki mulle tundub, et eestlastel on keeruline neid vastu võtta. Kui keegi teeb komplimendi, siis mõeldakse, et mida ta nüüd sellega öelda tahtis.
Ühesõnaga – mulle ei meeldi, kui inimesed lähevad oma saavutuste üle uhkeks. Üritan hoida realistlikku pilku oma asjade peal: üks asi läks korda, see on tore, aga uhkeks ei tohi minna. Ma ei usu, et uhkus aitab kuhugi edasi.
Aga mis aitab?
Avatus võimalustele ja tahe teha tööd.