Reimo Sagor: minu jaoks on oluline, et see, mida ma teen, läheb inimestele korda
NÄITLEMISELE PÜHENDUNUD. Näitleja Reimo Sagor usub Eesti filmi helgesse tulevikku ja on andnud endale lubaduse, et päeval, mil elukutsest saab töö, otsib ta endale uue väljundi.
Kohtusime Reimo Sagoriga juuli keskpaigas Tartus Vanemuise teatris ühel vähestest päevadest, mil pikalt kestnud kuumalaine vahele vihma sai. Vahetu ja avatud loomuga Sagor on intervjuule jõudes heas tujus ja puhanud. Ta naudib praegu suvepuhkust, mis tema enda sõnul on puhkus nagu puhkus ikka. Tulev teatrihooaeg Vanemuises on Sagorile aga juba seitsmes ning uue hooaja eel on ta elevil: ees on palju põnevaid projekte nii Eestis kui ka välismaal, laval saab viimaks näha oma aega ootama pidanud lavastusi ning kinodesse on õige pea jõudmas mängufilm «Kalev», kus ka Sagoril osa on. Ees ootavaid projekte on palju, ent tahet tööd teha on veelgi enam.
Leppisime kokku, et sinatame.
Kuidas sul praegu läheb? Kas on ka kiire suvi?
Kummaline on, et praegu on selline vaiksem periood, kus väga palju justkui ei toimu. Samas läheb väga hästi, päike paistab, kõik on ilus – sellised asjad teevad alati tuju rõõmsaks ja puhkamise meeldivamaks.
Ma naudingi hetkel puhkust tegelikult. See tähendab, et teater on puhkusel ja teatritööd otseselt praegu ei ole. Üldjuhul püüangi suvel hoida vabamat joont, et jõudu ja energiat koguda, tegeleda kõige muuga, mis parasjagu üles tuleb, aga milleks hooajal ei pruugi väga palju aega olla. Vaba aja sisustamiseks on nii palju erinevaid viise: mootorrattaga sõitmine, metsas käimine, mere ääres puhkamine. Praegu püüan koduste toimetustega järje peale jõuda. Puhkan nii nagu inimesed ikka.
Kas puhkus muudab ülejäänud aasta jooksul töötamise lihtsamaks, annab head energiat, mille pealt ülejäänud aasta tööd teha?
Ma loodan. Kuigi see aasta on olnud väga kummaline aeg, kus kogu aeg on mingid augud vahele jäänud ja teatritöö on olnud väga lünklik. Sellepärast on isegi natuke veider, nagu puhkaks jälle, aga seal on ootamise element ka juures. Mis järgmisena saab? Kas nüüd hakkab midagi juhtuma või mitte? Puhkus on minu jaoks alati väga teadlik aeg, aga sel aastal käib sellega kaasas mingi teadmatus, nii et kohati on tunne, et ei teagi, kas peaks üldse puhkama.
Oled nüüd kahel korral lavastajana kätt saanud proovida, aasta alguses esietendus «Ulmlejad» ja mõned aastad tagasi «AK-47». Kuidas see sinu teatritöökogemust mõjutanud on, nüüd, kui ka lavastajana käe valgeks oled saanud?
Ma näen end ikkagi ennekõike näitlejana, lavastajaks ma end kindlasti ei nimetaks, kuid see on kindlasti aidanud kaasa minu näitlejateel. Vanemuises viibitud aja jooksul on lihtsalt tekkinud mingid mõtted ja mingi enesekindlus, mida olen tahtnud väljendada ja endast välja saada, kuid ma pole leidnud repertuaarist vahendeid, materjale, mille kaudu keegi teine oleks juba varem suutnud minu mõtteid minu jaoks samaväärselt väljendada. Ma pakkusin oma ideed välja ja minu õnneks võeti need vastu.
«AK-47» tundub nüüdseks nii kauge minevik. See oli selline katsetus, ent seejuures väga teadlik katsetus: teadsin, mida teen, kuidas teen. See oli minu enda jaoks väga selgelt läbi mõeldud. Samamoodi «Ulmlejatega», kus olid algusest peale kindlad suunad, eesmärgid ja plaanid, kuhu liikuda ning mida selle kõige kaudu öelda.
Kõik see on alguse saanud mingitest isiklikest küsimustest, millele ma parasjagu vastust olen otsinud. Aga mul on hea meel tõdeda, et kõik inimesed, keda kaasanud olen, on andnud oma panuse, mille kaudu on tekkinud sümbioos. Kõik need küsimused on seeläbi vastuse saanud ka mõnest teisest vaatepunktist.
Millised need mõtted ja küsimused olid, mis need protsessid sinus liikuma panid?
«Ulmlejate» puhul sai kõik alguse sellest, et mulle endale hakkas tunduma, et selline peata olek, elust läbi ulmlemine muutus millekski tabuks. Unistamine muutus kohati halvakõlaliseks, sest kõigilt oodatakse alati tegutsemist. Ühiskonnas pandi maha sellised jõujooned, mis nägid ette, et unistamine on justkui nõrkus. Aga see näris mind, sest minu jaoks on unistamine ikkagi edasiviiv jõud, milleta ei saa. Mõeldes kasvõi sellele, et keegi unistas mitusada aastat tagasi Kuule minemisest ja nüüd on see midagi peaaegu igapäevast. See ei ole enam unistus, vaid paljude jaoks juba reaalsus. Unistamine on käivitav jõud.
Selle protsessi käigus jõudsime me (Jaanus Tepomees, Jaanus Nuutre, Veiko Porkanen, Oliver Issak – toim) vormilise küsimuseni: mis on teater ja kuidas meie näitlejatena tahaksime teatrit teha, kuidas inimesed saaksid olla osa teatrist, osa unistustest. Peamine küsimus oligi, kuidas anda inimestele tagasi tahe unistada.
Tahtsime selle kõige kaudu anda edasi ühist hetke, päriselt inimestele silma vaadata ja nendega rääkida. Päriselt selles ajahetkes olla ja need kaotatud unistused taas üles leida.
Kui tihe teatrikülastaja sa ise oled? Millised lavastused sulle endale meeldivad?
See ongi see, mida mulle vaadata ja kogeda meeldib (naerab). Kuigi tegelikult ei ole sel küsimusel ühest vastust – kõik oleneb sellest, kuidas ma end parajasti tunnen, millised emotsioonid mind valdavad. Üldjuhul meeldib mulle teater, mis ei unusta mind kui vaatajat ära.
Mulle ei meeldi teatrisse minna ennast peitma. Mitte et ma tahaksin publikus olles hirmsasti esineda ja kaasa mängida, või tahaksin ma ainult osalusteatris käia, aga mulle meeldib, kui laval olija teadvustab, mis hetkes ta on ja kellega ta seda hetke jagab. See ajahetk, kus me kõik koos oleme, milline energia meie kõigi vahel tekib – see on see, mida mulle teatris käies kogeda meeldib. See on see, mis mind käivitab.
See ei tähenda, et ma ei naudiks klassikalist sõnateatrit, kus neljas sein kindlalt püsti püsib ja kogu fookus on suurepärasel rollisooritusel. See ei välista seda. Aga mulle meeldib kontakti otsimine publiku ja näitleja vahel, et saaksin kindlalt teada, mida on laval olijatel mulle öelda ja pakkuda.
Sa siis ise teed sellist teatrit, nagu vaadata tahaksid?
Mõnes mõttes küll. Eks ma teen hea meelega ka sellist teatrit, kus ma olen laval, minu ja vaatajate vahel on neljas sein ning ma pean rolli ettekirjutatud omapärasid otsima ja nende hingeelu lahti muukima, kõiki emotsioone ja valu nende karakterite taga ise otsima.
Näiteks «Pikk päevatee kaob öösse», kus ma olin Rasmus Kaljujärvega duublis, oli minu jaoks väga mitmetahuline roll, paljunõudev roll, kus tuli ise palju vastuseid leida. Aga ka «Faust», mis on justkui väga klassikaline roll, kus ma mängisin Mefistofelest. Seda lavastati värsis ja see näis esialgu selline roll, kus kõik on ette kirjutatud, mingites kindlates piirides kinni, aga samas on seal ikkagi meeletult mängumaad ja avastamisruumi.
Kuidas sinu jaoks erineb töö, mida sa teed filmides, tööst, mida teed teatris?
Tihtilugu on vist nii, et teatris on eeltööd palju rohkem. Esietendusele eelnev on veidi rohkem kontsentreeritud. See ajaperiood, mille jooksul juhtub väga palju, annab laialt ruumi, et oma tegelast avastada ja proovida, katsetada, uuesti proovida, leida üles need kõige olulisemad nüansid.
Filmis tehakse samuti proove, aga sellist mitmekuulist ettevalmistusperioodi näitlejatel üldjuhul filmis ei ole. Ma tean, et on erinevaid meetodeid filmide tegemiseks ja mõned teevadki puhtalt improvisatsiooni pealt, mis vajab teatud ettevalmistust. Filmis ja sarjas on kogu see kontsentreeritus koondunud filmimise momenti – alles siis toimub see peamine avastamine ja arutamine.
Eks teatrilava, eriti suur teatrilava nõuab ka erinevat väljenduslaadi: pead olema valjem ja ekspressiivsem. Kaamera ees mängides on teatav intiimsus, mis tuleb välja ainult ruumis, mis jääb sinu ja kaamera vahele.
Eesti eelis on see, et meie kommuun on nii pisike ning ei pea piirduma vaid teatri või filmiga ja ma olen väga tänulik sellele, et mul on võimalus kõiki külgi niimoodi avastada ja katsetada. See annab hea võimaluse proovida ja areneda.
Kumb sulle rohkem meeldib, film või teater?
(Naerab.) Seda on enne ka küsitud, aga ma pole sellele kordagi päriselt vastanud. Minu jaoks on olulised mõlemad ja ma ütlen seda täiesti siiralt ja südamest. Ma ei kujuta ettegi, et peaksin ainult ühele pühenduma.
Ilmselt ütlevad seda paljud näitlejad, aga mida ma teatri juures kõige enam naudin, on energia, mille ma saan publikult selles ajas ja selles momendis. Filmi puhul sellist asja ei ole, sest filmi üle vaadates näed sa ainult ennast, mitte vaataja reaktsiooni.
Su viimane täispikk film oli 2019. aastal linastunud «Skandinaavia vaikus» ja pärast seda oled sa peamiselt teatrile keskendunud. Miks?
Eks koroona lõi kõigil plaanid segi. See põhjustas väga pika seisaku. Tegelikult valmis vahepeal üks film, «Kalev», mis peaks millalgi ka kinodesse jõudma. See oli väga pikk protsess, mis algas juba enne koroonat ja jõudis lõpule alles tänavu juunis.
Koroona ei löönud sassi mitte ainult näitlejate, vaid ka kõigi teiste tegijate plaanid, kui 13. märtsil eelmisel aastal kõik kinni pandi. Siis ei jäänud mitte lihtsalt tavapärane elu pooleli, vaid ka kõik teatrietendused, filmid ja üldse kogu loometöö.
«Max Angerit» käisin ma tegemas keset koroonat, kuid seal olid meeletult karmid piirangud, mida tuli järgida. Ma tegin kuu aja jooksul üle 20 koroonatesti – mõnikord oli pulk ninas see, mis hommikul üles äratas.
«Skandinaavia vaikusele» eelnenud film «Võta või jäta» oli Eesti nominatsioon võõrkeelsele Oscarile ja ka «Skandinaavia vaikus» oli üsna tugev kandidaat, mis kaotas selles konkurentsis «Tõele ja õigusele». Kas ükskord tuleb Oscar ära?
(Kõrvalmärkus: Vestlus toimus enne, kui tuli teade, et eestlased on võitnud Cannes’i festivalil filmi «Kupee nr 6» eest Grand Prix)
(Naerab.) Ma ei kujuta ette. (Naerab veel.) Ma tõesti ei tea ja see ei ole miski, mille puhul ma tahan spekuleerida. See on minu jaoks kummaline.
Ma kujutan ette, et see oleks uus uks Eesti filmile ja väga suur tunnustus. Mulle lihtsalt tundub, et Hollywoodis on filmidele teistsugused reeglid ja teistsugune kultuur. Kui mingisuguseid kokkuvõtteid teha Oscareid võitvate filmide kohta, siis sageli on need ennustatavad, sest need on tihedalt seotud päevapoliitiliste teemadega ning suundadega, kuhu Hollywood ise liigub.
Võib vabalt juhtuda nii, et tehakse suurepärane Eesti film, aga minu meelest mõistame me eestlastena paljusid asju teisiti, mitte nagu tüüpiline Ameerika filmivaataja. Meie jaoks on «Tõde ja õigus» midagi nii ilmselget, olulist ja suurt, aga kui see ei ühti päris hästi maailmas toimuvaga, jääb see paratamatult valikust välja.
Nagu igale näitlejale ja režissöörile on ka mulle oluline, kui mind tunnustatakse töö eest, mida ma teen. Ennekõike on minu jaoks oluline, et see läheb inimestele korda. Rabeleda millegi nimel lihtsalt sellepärast, et see riiulit ehtida võiks, on ka mõttetu. Ei Oscar ega ka ükski teine auhind ei peaks olema kellegi eesmärk omaette. Kahtlemata oleks see uhke ja vinge ning paljuski tooks endaga kaasa mittevajalikku tähelepanu.
Ma loodan, et uks maailma avatakse Eestile omase kvaliteediga ja Eestile omase joonega, mitte seepärast, et uks avatud saaks.
Kuidas valid neid projekte, kus osaleda?
Osaleda tahaks ju igal pool (naerab), filmides ja just väljaspool Eestit. Tänu heale agendile olen oma sõrme ka maailmakino ukse vahele saanud. Tahe on kõvasti suurem, kui võimalusi hetkel on. Eriti nüüd, kui olen tegelikult väga palju puhkust saanud.
Olen sõlminud endaga kokkuleppe, et kui miski on mulle vastumeelne, siis ma seda ka ei tee, aga senini pole ma lugenud veel ühtegi stsenaariumi või saanud ühtegi pakkumist, mis oleks minus mingeid negatiivseid tundeid tekitanud. Eesti puhul on nii, et meie väiksus ja tootmiste hulk on ikkagi sedavõrd väike, et pigem ma ikka osalen igal pool hea meelega.
Aga milline võiks olla see stsenaarium või projekt, mis sulle tõsiselt vastumeelne oleks? Milline oleks see film, mida kohe üldse teha ei tahaks? Oled mõnda sellist kohanud?
Kuna sellist stsenaariumi ma veel lugenud ei ole, ei oska ma tegelikult isegi näidet tuua. Ma tegelikult ei usu, et selline stsenaarium olemas võiks olla, mis minu jaoks tõsiselt eemaletõukav on, aga ma ei tea.
Mind alati innustavad rollid, milles on proovilepanek. Rollid, mis sunnivad mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt rohkem pingutama ja ennast ületama.
Ma arvan, et see ei sõltu võib-olla isegi stsenaariumist, vaid rohkem ideest seal taga. Mõnikord on mulje, et mingeid asju tehakse laisalt ja raha pärast. Sellises filmis ma osaleda ei tahaks, kus kõik kaasatud inimesed on passiivsed või teevad seda kõike mingil valel põhjusel. Kõik senini tehtud tööd pole paljuski stsenaarium, vaid meeskond seal taga ja kui ma näen, et olen meeskonnas, kus kõik on hingestatud, tahe on suur ja kõigil on ühine visioon, siis see motiveerib. See on see, mille pärast mina tahan teha.
Kas sa vahel pelgad, et võid mingisse kindlasse rolli kinni jääda? Mängidagi lõputult karmi ja kinnise natuuriga macho’sid.
See jääb lõpuks ikkagi vaatajate otsustada, sest vaataja on see, kes üldist pilti jälgib ja paremini hoomab. Mulle endale tundub, et olen teinud erinevaid asju ja valinud võimalikult eripalgelisi rolle. Kui hästi see õnnestunud on, seda ma öelda ei oska. Ennast niimoodi hinnata on raske.
On keeruline olla keegi teine või keegi, kes sa tegelikult ei ole. Selline ma olen ja nõnda ma teen, võtke või jätke (naerab).
Sellist tunnet ei ole tekkinud, et midagi sarnast teist korda teha. Olen andnud endale ka lubaduse, et see päev, kui minu elu kutsest on saanud minu töö, kohustus, siis lähen ja teen midagi muud. Seni sellist tunnet tekkinud ei ole ja kõik suuremad ja väiksemad rollid, mida ma seni teinud olen, on olnud väga inspireerivad ja ma panustan alati kõigesse sada protsenti. Teisiti ei saaks.
Kui on pikad päevad, siis teatavat väsimust tunnevad kõik, aga hetkel, mil kaamera käima pannakse või tõuseb eesriie, on väsimus kadunud. Siis oled 120 protsenti keskendunud ja valmis endast kõik andma.
Räägime Rootsi seriaalist «Max Anger». Mängid seal vene ajakirjanikku, kes aitab peategelasel oma kaduma läinud naist otsida. Milline on karakter, keda seal kehastad?
See oli alguses puhtalt vene tegelaseks kirjutatud roll, kuid režissöör pidas võimalikuks, et tegemist võiks olla Eesti juurtega, kuid hilisemas elus Peterburi kolinud karakteriga. Seetõttu oli isegi mõeldav, et tegelane kõnelebki vene keelt eesti keele aktsendiga.
Minu jaoks on ta selline rahulik ja kaalutletud, hästi läbimõeldud tegutsemisviisiga mees, kes saab infot, et Venemaal on teoksil midagi kahtlast seoses valimistega. Ma vist ei tohi nii palju ette öelda (muigab), aga tema käekäik on üsna keeruline ja kohtumine peategelasega pole sugugi planeeritud. Ta on minu jaoks jällegi teistsugune karakter. Ma arvan, et paljud ajakirjanikud on rahutud ja hästi uuriva loomuga ega saa rahu enne, kui kõik tekkinud küsimused on ammendavad vastused saanud, sest teisiti neid endast välja raputada ei saa kui vastuste leidmisega.
Üks asi on see, et sa mängid rolli, aga kui palju sind ennast seal sees on?
Ma olen alati oma rollides sada protsenti sees. Ma ei saa iseendast kuidagi loobuda: see kõik siiski tuleb minu kogemuste, ettekujutuste ja tunnetuse pealt, kuidas üks või teine tegelane millelegi reageerib, kuidas mingite kogemustega hakkama saab. Kui see on olnud kergesti samastutav, siis selle üle on mul pigem hea meel, sest see näitab, et neist kogemustest ja tunnetest tasub rääkida.
On palju mitmesuguseid meetodeid, kuidas tunnete ja kogemustega toime tulla. Seda saab teha läbi füüsilise töö või tunnete või kogemuste läbi, aga võib ka võtta või luua täiesti väljamõeldud aluse, kust edasi liikuda ja läheneda. Keeruline on iseennast sealt välja jätta. See lihtsalt ei ole võimalik. See on sinu pagas, mida sa igasse rolli kaasa kannad, mis aitab sul sellest enda rolli teha.
Sageli noortele näitlejatele öeldakse, et pagas on liiga väike, kuid vanuse pealt ei saa kunagi öelda, mida keegi oma elus on läbi elanud. Mis on see toiteallikas, mis inimest töös hoiab. Tihtilugu näitlejad võtavad oma tööd kui eneseteraapiat, mis aitab toime tulla.
See on põnev maailm ning kahtlemata üks neist asjadest, mis mind kõige enam innustab. Seda avastamist ja otsimist iseendast ja maailmast on nii palju. Mis on ülioluline, on huvi maailma vastu: pead justkui hinnanguteta oskama vaadata inimest ja maailma enda ümber, et leida need punktid, mis teevad karakterist selle, kes ta on. Kui mingid hinnangud juba tekivad, on see läbikukkunud roll.
Millal said aru, et tahad näitlejaks saada?
Ma sain siis aru, kui mulle 2006. aastal lavaka katsetel ei öeldi (naerab). Siis sain aru, et kogemus nende katsete ajal on see, millele ma soovin oma ülejäänud elu pühendada. See tunne sai kinnitust aastal 2010 ja kolmandat korda siis, kui viimaks kooli sisse sain. See ei läinud lihtsalt, kuid tagantjärele on mul hea meel, et see lihtsalt ei läinud.
Sul lapsepõlves ei olnud sellist unistust? Kelleks sa siis saada tahtsid?
Ma mäletan, et esialgu ikka politseinikuks. Millalgi tahtsin ema eeskujul kokaks saada, sest see tundus lahe. Ütlen ausalt, et olin üsna segaduses nooruk kuni gümnaasiumi lõpuni, mil mingeid otsuseid langetama tuli hakata. Ma ei teadnud, mis saab. Mul ei olnud mingit konkreetset plaani ja ega ma ei osanud ka midagi niimoodi välja mõelda. Ühtegi kindlat varianti mul ei olnud.
Üks plaan, mis idanes, oli see, et tahtsin saada lenduriks ja mul oli ka plaan kandideerida lennuakadeemiasse. Aga see oli pigem selline romantiline unistus, sest ma tegelikult teadsin, et mu matemaatika ei ole nii tugev kui sellisesse kooli saamiseks tarvis oli.
See oli mu kirjanduse õpetaja Tiina Mägi, kes tõi mulle lavakunstikooli sisseastumise ankeedi. Olin osalenud küll kooliteatris ja olnud aktiivne esineja, kuid ei osanud mõelda, et see võiks olla midagi, mida ma päriselt teha võiksin. Olla näitleja. See idee, see seeme sai alguse sellest paberist ja ma olen selle eest ülimalt tänulik.
Kui su suvi läbi saab, mis siis saab?
Ma kõiki asju ei tahaks praegu reeta, sest palju on selliseid poollahtiseid asju, nii Eestis kui ka väljaspool Eestit. Nendest asjadest rääkimine enne, kui miski on kinnitatud, ei too väidetavalt head õnne (naerab).
Kuna kevad jäi väga üürikeseks, tuleb sügisel välja päris mitu põnevat tükki. Üks, milles minagi mängin, on «Terror», advokaat Ferdinand von Schirachi näidend, mille lavastas Andres Noormets. See räägib ühest väga põnevast kohtuprotsessist, kus publikul on väga vastutusrikas roll täita. See on üks tükk, mis iga kord võib erinevalt lõppeda ning selle tegemine oli seetõttu hästi põnev protsess. Ma väga ootan neid etendusi, sest olen tõsimeeli elevil, mis otsuseid inimesed langetada võivad.
“Mulle meeldib, kui laval olija teadvustab, mis hetkes ta on ja kellega ta seda hetke jagab.”
“Mind alati innustavad rollid, mis sunnivad mind nii vaimselt kui ka füüsiliselt rohkem pingutama.”
“Rabeleda millegi nimel lihtsalt sellepärast, et see riiulit ehtida võiks, on ka mõttetu.”