Reimo Sagor: mind ajab lavastama tahe otsida ja katsetada
Näitleja Reimo Sagor (35) on kehastanud jõulisi, isegi robustseid tüüpe. Väljaspool lava ei pelga ta kanda roosat ega näidata välja haavatavust.
Reimo, sa oled näitleja aastast 2014, praegu aga tuled külalisesinejana proovist. Mis teoksil?
19. septembril on „Yerma 9. PM“ esikas, alapealkirjaks on igavuses kaduma läinud tunded. Lavastus on mõtteliselt saanud inspiratsiooni ajast, kui algas koroona ja inimesed jäid kodudesse lõksu – nendega, kellega neil seal olla oli – ja olid koos ööpäev ringi.
Kes sina seal tükis oled?
Üks pereliikmetest seal kodus… Kohati tundub, et koroona on möödanik, oleme justkui jõudnud tagasi normaalse elu juurde, välja arvatud kõrged hinnad.
…ja sõda.
Teel koju Tartusse sõidan mööda ühest hotellist, kus elavad ukrainlased. See meenutab iga päev reaalsust, et mõned inimesed on väga kaugel oma rõõmust ja õnnest, vägivaldses sõjas, mis nii pikalt kestnud. Inimesed harjuvad kahjuks kõigega. Jälgin sõjauudiseid, aga tunnen ka väsimust, hirmu ja tülgastust iseenda abituse pärast. Vastikust, et meie elame siin oma toredat elu edasi, kui me lähedal toimub nii palju hirmsaid asju. Hiljuti käisin vaatamas lavastust „Х** войне. M**** sõda. Ukraina. Kirjad rindelt“. See põhines reaalsetel kirjadel, millest lavastaja tegi monoloogid. Seda vaadata oli ikka väga raske: mõjus mutta suruvalt ja tekitas tunnet, et peaksin tegema midagi rohkem kui lihtsalt siin istuma, raha annetama ja pealt vaatama. Kuulsin näitlejatelt, et kui vaatamas käis vene koole, siis õpilased vilistasid neid maha ning hüüdsid rassistlikke märkusi. See oli väga suur katsumus.
Ühes varasemas intekas ütlesid: „Tahaks Venemaa publikut, kes vihastab ja karjub. Tahaks Saksamaa publikut, kes rõõmuga hüüab, et neile meeldis või ei meeldinud. Tahaks publikut, kes ei tee kolme kohustuslikku aplausiringi ega marsi siis saalist välja.“
Pidasin silmas ausust. See ei tähenda, et iga etendus peaks lõppema fiaskoga või sõjaga näitlejate ja publiku vahel. Minu jaoks on lihtsalt nii kummaline Eesti see kolme korra plaksutamise „reegel“. Samamoodi püsti tõusmine etenduse lõpus – eriti kui pool saali tunneb, et justkui peab seda tegema, sest teised ju tõusid. Näitlejad ei soovi seda survet publikule panna, ja seda kummalisemalt see laval olijatele mõjub ehk palun ära tõuse püsti, kui sa sisimas ei soovi.
Eks publik tahab tänada, see on ettekujutus viisakusest.
Lavastuses „Ulmlejad“ oli mul kui lavastajal huvi mängida ka traditsioonidega. Etenduse alguses me kummardasime publikule – umbes sada koda. Võtsime teadliku eesmärgi anda neile aega, et mis tunde see tekitab; soovisime anda neile vabaduse reageerida või mitte reageerida. See oli väga lahe. Mõned küsisid, kaua see veel kestab, mõned hakkasid plaksutama, kord osad tõusid ja hakkasid vastu kummardama. Kas nad tegid seda viisakusest? Või ebamugavusest? Ma ei tea. Aga loodan südamest, et mõni vaataja arutles koduteel endamisi kummardamise sügavama olemuse üle.
Kas sul on veel lavastamistööd plaanis?
Tuleb projekt, mille raames noored tulevad tegema „Romeot ja Juliat“ ja mina lähen lavastama , trupid segatakse. Minu asi tuleb välja 10. veebruaril. Baasidee on rääkida vabadusest ja selle vastanditest. Improvisatoorne tükk, kuus näitlejat. Ma ise seekord lavale ei lähe.
See on su kolmas lavastus. Mis ajab sind lavastama?
Tahe otsida ja katsetada. Aga ma ei pea ennast kindlasti lavastajaks – mul puudub sellekohane väljaõpe ja ma ei ole lugenud lavastajate salaraamatut, kuidas teha lavastust õigesti. Mulle väga meeldib mõte, et me oleme kõik selles ruumis koos. Saame üksteisele silma vaadata ja küsida, kuidas sul läheb. Ja kui läheb sitasti, siis võid seda öelda.
Lavaka XXVI lennul, mille kasvandik sa oled, oli üks diplomilavastusi „Samm lähemale“. See oli poiste tükk. Te leidsite publiku hulgast partnerid, tantsisite ja jutlesite nendega.
Minu jaoks oli tõesti avastus, et ka nii saab teha! Mitte et mulle ei meeldiks teha klassikalist materjali, aga otse publikuga suhestuv on mulle sestsaati väga südamelähedane. Kuid see toimib ainult vabatahtlikkuse alusel, seda ei tohi peale suruda. Uuel hooajal jätkame tükiga „Terror“. See on kohtuistung piloodi üle, kes võtab vastu otsuse peatada terrorirünnak, samas hukkub seeläbi süütuid inimesi. Kas tal oli õigus või mitte? Inimesed saalis peavad otsuse langetama. Minul piloodina on hirmus olla rahva meelevallas, aga ka põnev, sest kohtumõistmine toimub 100% päriselt. Ausus muudab ilusaks. Ühel veebisaidil saab muide vaadata kõikide maailma etenduste tulemusi, keskmiselt 2/3 publikust mõistab ta õigeks ja 1/3 süüdi.
Christian Bale olevat oma ikoonilise sarimõrvari rolli „American Psychos“ maha viksinud Tom Cruise’i pealt David Lettermani saates aastal 1999. „Ta oli äärmiselt intensiivselt sõbralik, silmades täielik tühjus,“ kommenteerinud Bale Cruise’i veidrat energiat tolles show’s. Kuidas sina rolliks valmistud?
Usun, et sellist äratundmist mõne rolli loomisel kogevad kõik näitlejad. Igapäevaselt otsime tõetunnet oma kogetud elu ja fiktsionaalsete tegelaste vahel. Seda võib leida väga ootamatutest ja väikestest hetkedest, näiteks kellegi pilgust, nagu Bale tegi. Filmi „Skandinaavia vaikus“ jaoks tegime pikka eeltööd, et tajuda tegelaste tausta. Ma ei võtnud otse kedagi eeskujuks, küll aga otsisin seda tunnet päris kohtadest. Päris vanglast. Arvestasin kõnemaneeri puhul, millisest kombestikust see inimene tuleb, kuidas võiks rääkida… see oli väga sügavuti minek, aga nii see käibki.
Sa oled karmi tüpaaži kehastanud mitmeid kordi.
Olen või? Eestis type casting ei ole nii tugev, meie režissöörid ja lavastajad on natuke julgemad proovima. Kuigi eks meilgi lööb sisse „tema on see tüüp, teeb seda“. Mulle tundub, et „Kalevis“ on mul hoopis teistsugune roll kui varasemad (Reimo kehastab korvpallimeeskonna kaptenit Aivar Kuusmaad – T. S.). Järgmisel kevadel peaks välja tulema Triin Ruumeti uus film, kus mu tegelane on täielik vastand sellele, mida seni olen kinolinal teinud. Eks näis, mida vaataja näeb.
Mida sa lavakas kõige tähtsamana teada said?
Kursuse juhendajalt Tiit Ojasoolt, et ei saa olla fake. Saab, aga see ei ole jätkusuutlik ega koti kedagi. Tuleb olla see, kes sa oled, ning teha seda, mida oluliseks pead. Fake it till you make it on vahend, aga siis fake it jäägu proovisaali ja make it jõudku lavale.
Teise väga südamelähedase mõtte sain koreograafilt ja lavastajalt Mart Kangrolt: aja tunnetamine ja julgus võtta aega. Tihtilugu kui näitlejad tunnevad, et publik ei ole kaasas, tahavad nad kiiresti energiat juurde anda. Aga just aega maha võttes saad kontakti vaatajaga tagasi.
Aga mida olulist oled õppinud oma emalt?
Ema õpetas püsivust ja hoolivust. Ei tohi loobuda esimese vea pärast ja alati tuleb aidata, kui võimalus on. Maailmas on muudki kui raha.
Priit Võigemast on öelnud, et näitlejatöös saad end välja elada kellegi teisena – ja sealjuures täiesti süüdimatult, pärast veel plaksutatakse ka, et looma välja lasid. Proovisaalis on oluline julgus usaldada kaasteelisi. Avada ennast ja mitte kuritarvitada teiste usaldust. Julgeda olla kellegagi koos päris iseendana, oma kõige nõrgemas olekus ja suuremate vigadega ning rääkida sellest kõva häälega – see ongi kummaline eneseteraapia. Teiseks, lava loob võimaluse rääkida tõtt – asjadest, mis on teinud haiget minevikus või teevad praegugi – ja samas annab sellele kaitse. Annab võimaluse olla südamepõhjani aus ja avatud ning samas tunda ennast turvaliselt, sest publik ei tea, kas see on väljamõeldis või tõde, ütleb seda näitleja või tegelane. on kõikide võimaluste maa, muinasjutumaa. Olen üdini tänulik, et mul selline võimalus on. Aga see ei tähenda, et päevast päeva peaks tegelema ainult oma jama väljaelamisega.
„Skandinaavia vaikuse“ rolli jaoks läbisid psühhoteraapia. Oled sa teraapias ka enda tarbeks käinud?
Ei ole tundnud vajadust pärast seda, kui alustasin tööd näitlejana (naerab). Aga on ju küll kuuldud lugusid meetodnäitlejatest, kes keelduvad rollist välja tulemast, käituvad ebameeldivalt ja põhjendavad seda karakteris olemisega, satuvad väga rasketesse eluhetkedesse alko ja narkoga, kurvemal juhul on see isegi lõppenud surmaga. Ma ei usu, et see on päris eluterve viis rollile lähenemiseks. Samas pean väga oluliseks saada enne rolli loomist reaalselt aimu tegelase igapäevaelust. „Võta või jäta“ (Reimo kehastas Soomes töötavat üksikisa – T. S.) puhul käisime õppimas, kuidas käib betoonivalamine, „Kalevi“ jaoks tegime aasta aega korvpallitrenni, et saavutada mingilgi tasemel vilumust. Kui kogemust ei ole, siis inimesed saalis saavad aru. Rääkida sõnu, millest sul pole aimugi, on keeruline.
Su elukaaslane ei ole näitleja. Milline on tema pilk ?
Me käime Katarinaga päris palju koos ja pärast räägime. On tore, et inimesed vaatavadki erinevalt. „Meeldib“ või „ei meeldi“ on sealjuures kõige igavam viis, kuidas midagi hinnata, eriti kui seda teevad professionaalsed kriitikud. Tegelikult võiks enne arvustuse kirjutamist olla etendust näinud vähemalt kümme korda. Kas keegi üldse tänapäeval teeb seda…?
Mis sind Katarinas kõige rohkem võlub?
Tema naeratus ja julgus olla lapsemeelne. Tema südamlikkus ja armastus loomade, ka kõige väiksemate putukate vastu. See on ilus.
Lavakasse said sisse teisel katsel, vahepealse aja olid kaitseväes. On sul kunagi olnud tunne, et millekski on juba liiga hilja?
Lõpetades olin 27aastane, mu lendstart oli pikema viitega. Aga ma ei tunne vajadust kahetseda, see ju võimalust tagasi ei too. Kuna mul praegu ühtegi asja pähe ei karga, siis ju mingit traumat pole olnud. Proovin vaadata tulevikku. Kui Erki Laur kunagi ütles: „Ma olen 40, pean hakkama valima, kõike enam ei jõua siin elus“, siis mõtlesin, et mis asja ta räägib! Aga nüüd hakkan aimama, mida ta mõtles.
Mis sa siis teed, kui on halb olla?
Minu drug või pääsetee on, et lähen mägedesse. Seal tunnen, kuidas aeg jääb seisma ja kõik mured kaovad. Mõnel tuleb see tunne merekaldal, mõnel metsas, minul alati kuskil mägede rajoonis. Alpinist ma ei ole, käisin kõrgustes esimest korda „Mustas alpinistis“ mängides. Need tipud ei olnud hirmus kõrged, aga see rahu ja lumi ja vaikus ja vaade olid mega! Kui tühine on inimene selle looduse võimsuse kõrval… ja tühised on need esimese maailma probleemid, kui telefonilaadija juhe on liiga lühike ja sa ei saa öösel Facebookist vaadata, kelle kass missugust trikki teeb.
Kas taliujumisega ka veel tegeled?
Jah, algab viies aasta. See on kontakti otsimine oma sisemise jõuga. Elu pandud mustris tundub ürgsus kaduvat. Kui aga ületad ennast, saab seda kontakti taaselustada ja see on väga võimas. Muidugi ei saa hulluks minna ja oma tervist kahjustada, aga väikesed kõrvalekalded igapäevarütmist annavad rõõmu ja tugevust edasiminekuks. Koroonast taliujumine ei päästa, aga olen võitu saanud igasügisesest ja -kevadisest nohust ja köhast. Mul on väga sõbralik, soe suhe külmaga. Eestis peab ju armastama külma, ja ma üldse ei virise. Minu arust elame ideaalsel laiuskraadil, tore, kui aastaajad on selgelt välja joonistunud – soe suvi ja külm talv.
Suvi on tõesti palav olnud. Mida sa kliimamuutuse kohta arvad?
Äng, äng… (tõsinedes) Tegelikult püüan väga panustada sellesse, kuidas ja mida tarbin ning kui tarbitud, mis sellest edasi saab. Tüütu on lihtsalt, et maailma mastaabis tehtavad muutused on nii aeglased ja vähemõjusad või siis tragikoomiliselt idiootlikud ja kasumiahnusest kannustatud! Tahaks nendele inimestele vastu kukalt anda – ehk siis tuleb mõistus pähe. Aga ilmselt mitte. Äng…
Soovid sa sellisesse maailma lapsi?
Minu lastesaamise otsus ei põhine hirmul maailma tuleviku ees. See rajaneb muudel põhimõtetel ja otsustel siin elus. Jah, ma mõtlen, kuhu see maailm nii jõuab ja mis planeedi oma lastele jätame. Või mis elu meid ootab, kui naaber igapäevast rahu ohustab. Aga tuleb uskuda headuse võitu.
Mida sa armastuse kohta oled teada saanud?
Kunagi oli selline laul: „Armastus on see, kui karu koopast väljub tiine rebane“. See tähendab, et armastusel on kõikvõimas jõud. Armastust ei saa kunagi hinnata kõrvaltvaataja, kuigi tihti seda teha tahetakse: lahata teiste inimeste suhteid, nende armastust, seoses orientatsiooni või nahavärviga või mingi muu absurdse tingimuse tõttu tungida nende ellu.
Kas oled endale mõnikord tööalases plaanis pettumuse valmistanud?
Ikka tahame, et meie loomingut mõistetaks, oldaks samal lainepikkusel. Alati arvad, et suudad ennast mingi rolli või lavastuse kaudu väljendada väga selgelt, ja kui see nii pole, tekib tunne, et kuidas see küll võimalik on? Aga see ei ole ka hirmus negatiivne emotsioon, vaid ühisuse leidmise õppetund ja sellel on edasiviiv jõud – otsida ja katsetada, arutleda ja vaielda. Tunnen alati raskust, vastates küsimusele, et „soovita midagi head vaatamiseks“. Saan soovitada küll, aga ära eelda, et see on samasuguse väärtusega sinu jaoks. Eero Epner (dramaturg ja kunstiteadlane – T. S.) ütles kooliajal kuldsed sõnad maalikunsti kohta: sa lihtsalt pead seda vaatama. Ainult sina saad seda kogeda. Sama on .
Kui kunstnik on vastuoluline isiksus – segab see sind hindamast tema loomingut?
Tühistamiskultuuri kui sellist ma päris õigeks ei pea. Kõige hullem on see, et need tühistajad ei tea asjast midagi ja lihtsalt räuskavad, sest nad saavad. Mis ei tähenda, et ma õigustaksin kunstniku halbu tegusid.
Millal sina viimati vabandasid?
Ei meenugi. Eks see südamest vabandamine, kui oled eksinud, on kõige raskem. Aga ma pean vabandama kohe siit kohvikust välja minnes – oma elukaaslase ees, et läksin üle aja.