Reikop ja Kivisildnik vaidlesid ooperi üle

Postimees Online

Tartus Vanemuise teatri väikeses majas toimus väitlus teemal «Ooper on iganenud teatrivorm». Teemat jaatas kirjanik Sven Kivisildnik, kes tõi välja oma seisukohad ooperist kui iganenud nähtusest, tema väiteid oponeeris Marko Reikop.

Ürituse moderaator Kaarel Oja osutas esmalt Kivisildniku väitele, et ooper on võigas žanr ning küsis, kas kirjanik jääb oma seisukohtade juurde.

Kivisildnik vastas: «Jään selle juurde ning luban tuua välja veel nii mõndagi krõbedat. Olen küll ooperiga kokku puutunud võimalikult vähe, aga ikkagi tean, millest ma räägin.»

Reikop vastas seepeale, et kui ta üldse kusagil lõõgastub, siis ooperis. Telemehe sõnul on ta näinud kõiki Estonia oopereid vähemalt kolm korda.

«Suusatamist on loomulikult kergem jälgida, ooper nõuab rohkem harjumist ja süvenemist. Minu esimene ooper oli aastal 1978 Wagneri «Lendav hollandlane». Väga kohutav, piinlesin seal tõsiselt.»

Kivisildniku sõnul on ooper kui kunstiliik võimetu andma edasi sõnumit ja konkreetseid vaateid. Ooper on klassikalise muusika liik ning klassikaline muusika on tema sõnul kivistunud vorm, mis ei saa inimesi kõnetada.

«Kõnetamine ei olegi selle eesmärk. Kuna ooperi puhul on oluline osa kehalistel võimetel, siis liigitan mina selle ala spordi alla.»

«Ooperisse mingil hetkel minnakse, midagi seal on, aga ei ole põhjust rääkida, et see oleks eneseväljendus,» leiab kirjanik.

Ta osutas sellele, et ooperi tootmine on keeruline ja kulukas; dekoratsioonid, spetsiifiline hoone jne on liialt keerukas.

«Pigem on parem teha mingi tantsuteater, kus vennikesed trussikute väel ringi jooksevad. Mis ooperis on, on väline hiilgus, naudinguprintsiip. Annab võimaluse panna ennast väljasurnud aadlike asemele, kuid ei paku mingit eneseväljendust.»

Reikop on absoluutselt vastupidisel seisukohal. Tema sõnul kannab ooper kindlasti sõnumit, mis ei peagi olema sotsiaalne või poliitiline.

«Ooper ei ole populaarsust kaotamas,» usub ta. «Ooperis saab tunda iseendaga olemise hetki. Kuuldes mind nii lähedalt kõnetavaid aariaid, saavutan ma hingerahu seisundi. See on nagu teraapia.»

Samuti ei näe Reikop märke ooperi väljasuremisest. «Ooper nõuab aga süvenemist ja on hariduse küsimus. Ooper sureb välja siis, kui sureb välja haridus. Kirjandus, maalikunst ja ooper on sama asi.»

Reikop möönis, et ooper on nišiasi. «Kõrgintelligents moodustab rahvusest väikese osa, ooper ei ole proletariaadi meelelahutus, ooper on intelligentsi meelelahtutus.»

Ka Kivisildnik nõustus, et ooper on nišiasi.

«Ooper on parem kui joomine. Igal juhul on sellest rohkem tolku kui kaubajamajas šoppamisest,» märkis ta, lisades, et tema vaatab seda teemat kirjaniku vaatevinklist.

«Ooper on nagu gooti naistekas, kus on kõik ette teada. See ei ole aga eneseväljendus.»

Kivisildniku arvates ei saa ooperit südamega teha ning see läheb tema jaoks väga vähe korda.

«Sellised kotijooksualad, mis on väga kindlates raamides, ei ole minu jaoks loomingulised alad.»

Väitluse läbiviija küsimuse peale, kas see annab noortele midagi juurde, kui neid ooperisse viia, vastas Kivisildnik, et tema on ooperit näinud ja talle see ei meeldi.

«Lugusid, kus armastus võidab, võib näha ka seebikatest. Peale kehaliste võimete ületamise ei oska mina ooperis midagi näha,» ütles kirjanik.

Reikop ei pea muusikali ooperi tänapäevasemaks vormiks.

«Mõistusele ei paku ooper tõesti midagi. Kõik oleneb sellest, mida sealt otsima mina, muusikal on nagu petužanr, millega inimesi teatrisse meelitada,» arvab ta.

Reikop pakkus, et uusi oopereid ei tule peale sellepärast, et vanad ooperid on niivõrd head.

«Miks öeldakse, et pärast Picassot on maalikunst surnud. Ooperis on samamoodi. Need on niivõrd geniaalsed tööd. Kaasaeg ei soosi enam geniaalsete inimeste töid.»

Kivisildnik leidis samas, et geniaalsed inimesed leiavad võimaluse, kuidas end väljendada.

«Mitte et enam ei ole geeniusi, vaid see vorm on ennast ammendanud, seal ei ole enam midagi teha. Siis tulebki vormi uuendada. Nagu Priidu Beier või Contra, kes luule vormi veidi nihestasid,» vastas Kivisildnik Reikopile.

Reikopi arvates ei peaks kindlasti selle pärast punnitama ooperi kirjutamist, et oleks oma rahvuslik ooper. Tema sõnul on väikeste rahvaste puhul alati olemas oht, et inimesed ei loe, ei tarbi kunsti ja kirjandust.

Kivisildnik vastas seepeale, et ooperi vallas ei oska ta väga rõõmustada, aga muusikal «Georg», millele Urmas Vadi kirjutas libreto, oli tema arvates fantastiline.

«Täiesti värske tuul muusikali vallas. Olen oma silmaga näinud, et selles žanris on võimalik teha midagi, mis kannab.»

Reikop hinnangul peaks haridustööd ooperi vallas tegema nii, et see tuleks kohustuslikuks teha. «Kõik muidugi ei hakka käima, kõigil ei teki kunsti tarbimise harjumust, aga paljudel tekib.»

Reikopi arvates tuleks inimesi viia ooperisse teadlikus mõttes, juhtida tähelepanu konkreetsetele aariatele.

Kivisildnik kuulab ka klassikalist muusikat ja seda vastavalt oma meeleoludele. «Kuulad
Brahmsi sümfoonat, kohe läheb tuju heaks.»

Eesti ooperi tasemest rääkides arvas Reikop, et see pole praegu väga hea. «Minu ooperiarmastus pärineb Margarita Voitese, Helvi Raamatu ja teiste selliste virtuooside ajast.»

Reikopi sõnul pole ooper odav žanr – esitenor saab umbes samapalju palka kui esitrupp, kahtlemata on tegemist kuluka žanriga.

Ta ei usu, et odavamad ooperiüieltid tooksid rohkem inimesi saalidesse, sest ooper pole massižanr. «Võib-olla mingil määral tooks rohkem inimesi, kuid mitte oluliselt.»

Reikopi hinnangul on palju kaasaegseid muusikuid, kes väärivad säilitamist. Näiteks kaasaegne Pärt, kes ei kirjuta küll ooperimuusikat vaid lihtsalt klassikalist muusikat, on minimalistlik ja väga kaasahaarav ning ta tõesti kõnetab mind.

Kivisildniku sõnul on ooperil oma inerts, kuid loominguline pool on kadunud. «Miks peab helilooja kangutama seda ooperit, kui sealt tõenäoliselt ei tule enam midagi head,» arutsel ta.
Ürituse moderaator uuris väitlejate käest, kas on võimalik öelda, et terve žanr ei meeldi.

«On palju võimsaid talente, kelle kohta ei ole paljud midagi kuulnud. B.N Malzberg, James Tiptree, P.K Dick, kelle koha suurem osa midagi ei tea,» ütles Kivisildnik.

Inimene paraku ei saa tegeleda kõikide asjadega. «Mina loen raamatuid, millest suurem osa isikuid midagi ei tea. Mulle ei meeldi kunst, kus on sees liiga vähe uut ja üllatuslikku,» lisas ta.

Kivisildniku sõnul on võimalik täiesti tuimalt öelda, et terve žanr ei meeldi.

Mõned žanrid meeldivad ka Reikopile vähem. «Näiteks sellist riimita värssi ma väga hea meelega ei loe. Kaasaegne väga eksperimentaalne teater mulle väga ei meeldi.»

Kivisildniku sõnul uut ei tule peale, ooper on oma stampides kinni, kuigi on mõjuv. «Aga loominguline pool, mida mina kunstist otsin, on nõrk. See on võlts mu meelest,» märkis ta.

Reikopi hinnangul on ooper väga elujõuline ja väga hea žanr. «Soovitan väga tulla tänaõhtusele ooperigale,» märkis ta.

Kuna tänase päeva puhul on tegemist üleeuroopalise aastapäevaga, siis Reikopi kinnitusel on see märk, et ooper ei ole surnud.

Väitlusega tähistas Vanemuise teater ühena mitmekümnete Euroopa ooperiteatrite seas ooperi 400. sünnipäeva.