Raimu Hansoni teatrireisi blogi ajalehepaberil

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Ma olen Postimehe ajakirjanik, täpsemalt Tartu Postimehe reporter. Kui Vanemuine pakkus mulle võimalust minna kaasa, et kirjutada külalisetendustest Helsingis, olin ma nõus.

Väike kõhklus oli küll, sest kaks aastat tagasi septembris ma juba nägin, kuidas saavad vanemuislased Helsingi ooperimajas hakkama. Tookord etendasid nad Mai Murdmaa tantsulavastust «Armastuse tango» ja Guntis Gailitise lavastatud Puccini ooperit «Madame Butterfly».

Kõhklused hajutas võimalus anda lugejatele edasi reisimärkmeid kiiresti internetis, küll mitte blogis, vaid veebireporter Jarmo Siimu vahendusel aadressil http://tartu.postimees.ee/. See on igal juhul kiirem võimalus kui oodata esmaspäevase lehe ilmumist.

KRABISTAMISE VÕIMALUSEGA BLOGI

See siin leheküljel on blogi neile, kes iialgi ei ole käinud internetis blogisid vaatamas. Kes ei tea, mis asi see blogi üleüldse on. Ja neile, kellel pole kodus internettigi.

Nii et see siin kõik on teilegi, ema ja isa. Ja ka Sulevile, teie naabrimehele Kobratu külas, ja teistele Tartu valla, Tartumaa ja teiste maakondade ja linnade elanikele, kes ei vaata iga päev isegi mitte interneti poole.

Blogi on koht internetis, mida saab iga huviline endale ise teha. See on justkui päevik, aga mitte paberil ja mitte iseendale, vaid kõikidele, kes teavad su blogi aadressi.

1. novembril kell 15

Äsja lõppes Helsingi ooperimajas proov ja buss tõi muusikud ja seejärel tantsijad nende siinsesse ööbimispaika, hotelli Scandic Grand Marina. See asub kiviviske kaugusel laevade randumiskohast.

Helsingisse jõudis Vanemuine kavandatust pool tundi hiljem. Sest meri tormas nõnda, et laine pesi laevukese aknad puhtaks.

1. novembril kell 17

Teatrijuht Paavo Nõgene rääkis vanemuislastele neid sadamas vastu võttes, et just nende gastrolli esimesel päeval oli Soome mõjukaimas päevalehes Helsingin Sanomat ilmunud väga tunnustav arvustus Vanemuise sõnalavastuse «Suurema kurbuseta» kohta.

Sain selle ajalehenumbri pika otsimise peale tuntud raamatupoest Akateeminen Kirjakauppa. Helsingi näeb hämarduvas hilissügiseses tulikirjadega täiendatud valguses kaunis välja, märkasin hotelli tagasi jalutades.

Helsingin Sanomat avab oma C-osa ehk kultuuritoimetuse koostatud leheküljed Kirsikka Moringu kirjatööga «Soome draama vallutab Eesti». Selle sissejuhatus teatab, et Reko Lundani näidend «Suurema kurbuseta» on vaatajate lemmik ja «veab saalid jätkuvalt täis». Et juba nii pikk tee hotellist ajalehe järele ette võetud, siis sai raamatupoest ostetud ka kolmikplaat ooperiklassika parimatest aariatest.

1. novembril kell 22

Pärast rikkalikku aplausi lõpeb tantsulavastus «Peer Gynt». Mullu oktoobri lõpus Mare Tommingase lavastuses ja Toomas Vavilovi muusikalisel juhtimisel Vanemuises vaatajate ette tulnud lavastus juhatas sisse Vanemuise külalisetendused Soome Rahvusooperi väiksemas saalis.

Erinevusi Tartu ja Helsingi lavastuses põhjustasid lavalised iseärasused. Nii näiteks ei tantsinud vanemuislannad lavastuse kõige erootilisemaid minuteid teises vaatuses pärast Anitra (Karmen Puis) laulu rippuvate kangaribade vahel, vaid tühjal laval prožektorite valgusvihkudes.

Publik oli etendusest siiski vaimustatud. Enam kui pool saali täitnud teatrikülastajate aplaus pärast esimest vaatust oli paljutõotavalt soe ja heatahtlikult pikk. Pärast vaheaplause, mille teenisid teises vaatuses Vladimirs Latišonoks (Peer Gynt) ja Hayley-Jean Blackburn (Solveig) ning Marika Aidla (Åse), kõlas rikkalik aplaus ka eesriide sulgumise järel.

Etendusel viibinud Eesti saatkonna töötaja Andry Ruumet avaldas oma arvamust, mille kohaselt plaksutavad soomlased ülimalt harva nõnda palju. «Soome kohta oli see äärmiselt soe vastuvõtt,» ütles ta. «Mitte kedagi pole veel kaheksa korda tagasi plaksutatud nendes etendustes, mida mina olen siin vaatamas käinud.»

Saalis oli ka literaat Imbi Paju, kellele vanemuislaste «Peer Gynt» jättis samuti parimad muljed. «See on tõeline kunstiteos, pärl,» ütles ta.

Kui poolteistsada vanemuislast lahkus Helsingi ooperimajast hotelli suunas, jäid Vanemuise tehnilise poole ennastsalgavad esindajad Lui Läätse juhtimisel ning «Tosca» taaslavastaja ja kunstniku Ervin Õunapuu osalusel dekoratsioone üles panema.

«Kell 23.45 peame majast kahjuks lahkuma,» nentis Lui Lääts. «Kell 8.30 läheb töö edasi.»

2. novembril kell 11

Muusikud istuvad Soome Rahvusooperi väiksema, nn Almi saali orkestriaugus tihedasti õlg õla kõrval, sest võrreldes Vanemuise orkestriauguga on see Helsingi ooperimajas üht pidi laiem ja teist pidi lühem.

Orkestri hea käekäigu eest üks vastutajaid, trombonist Aivo Koddanipork selgitas, et Vanemuises istub osa muusikuid lava all.

Kitsikus Helsingis sundis osa pille ja pillimehi tõstma sinna, kus nad oma koduteatris ei paikne. Näiteks kontrabassid asuvad Vanemuise sümfooniaorkestris Tartu esinemiste ajal saali poolt vaadates paremas servas, Helsingis on nad aga keset orkestrit, näoga dirigendi ja ühtlasi saali poole, mistõttu kõla ulatub Almi saali esinemistel publikusse paremini kui Vanemuise teatris.

Dirigendile jääb aga niisuguses kitsikuses käimiseks väga napp rada noodipultide ja orkestriaugu esiseina vahele. Nii et kui dirigent oleks kõhukam, ei mahuks ta oma töökohale minema.

Ja siis ta ühel hetkel astuski muusikute ette. Kuid see ei olnud mitte Toomas Vavilov, nagu «Tosca» esietendusel, ja ka mitte Lauri Sirp, kes juhatas eelmisel õhtul sealsamas «Peer Gynti» etendust. Üllatus, üllatus – puldi suunas rajas kohati külg ees teed Mihkel Kütson. (Muide, kõik nimetatud mehed on parimas füüsilises vormis ja pigem saledad kui täissaledad.)

Viimati peaaegu neli aastat tagasi Vanemuise sümfooniaorkestri ees taktikeppi viibutanud Kütson tervitas lühidalt orkestrante, kes vastasid talle rõõmsasti, ja ilma pikema sissejuhatuseta algaski proov.

2. novembril kell 15

Kütsoni viimane töö Tartus oli Vanemuise muusikahooaja lõppkontserdil mais 2004 juhatada Carl Orffi «Carmina Buranat», kus teatri sümfooniaorkester moodustas vaid osa kontserdimaja laval viibinud muusikutest. Lisaks instrumentalistidele astusid publiku poolest rekordilise (1001 kuulajat) saali ette Vanemuise koor ja veel kolme koori lauljad.

Pärast supermenuka kontserdi juhatamist toona siirdus Kütson, kes oli olnud Vanemuise muusikajuhi ja peadirigendi ametis aastast 1999, pidevale tööle Saksamaal. Aeg-ajalt oli ta seal käinud juba varemgi. Nüüd ulatas Schleswig-Holsteini Landestheateri peadirigent Mihkel Kütson, kes mullu tunnistati Saksamaa väga tähtsa võistluse auhinnavõitjaks (Deutsche Dirigentenpreis), Vanemuisele oma abikäe.

Kahe «Tosca» Helsingisse planeeritud etenduse juhatamisega nõustus ta seetõttu, et senine peadirigent ja muusikajuht Toomas Vavilov oli soovinud äkitselt keset hooaega lõpetada Tartus oma töölepingu. «Mul juhtus olema nüüd vaba nädalavahetus,» lisas Kütson.

Orkester on kolme ja poole aastaga endise peadirigendi sõnul arenenud. «Orkester on elus instrument, tulnud on väga palju uusi mängijaid. Areng on olnud positiivne.»

Kuidas mõjub muusikutele Soome Rahvusooperi väikese saali orkestriaugu ruumikitsikus? «Orkestriaugud tavaliselt ongi kitsad, ruumi on alati vähem kui kontserdilaval. Almi saali erinevus on ka see, et orkester on pealt täielikult avatud ja kõlab seetõttu lahtisemalt.»

Vanemuise teatri muusikajuhi ja peadirigendi ametikoht on praegu vaba. Kas tulete sellele ametikohale tagasi? Kas Vanemuine on teinud teile sellise ettepaneku? «Ütleme nii, et ma ei ütle midagi. Variante on igasuguseid.»

2. novembril kell 22.30

Plaksutamise poolest kitsid soomlased ei hoidnud «Tosca» puhul aplausi tagasi. Kõlas ka braavo-hüüdeid. Pärast eesriide viimast kokkutõmbamist olid näoilme järgi otsustades õnnelikud nii kuulajad kui ka orkester ja solistid.

Giacomo Puccini ooperi «Tosca» soomlaste ette viidud variandi lavastas Mikk Mikiver. Esietendus oli Vanemuise väikeses majas täpselt kaks aastat tagasi, 2. novembril 1995. Lavastuse taastas Taisto Noore assisteerimisel Ervin Õunapuu.

Taaslavastuse esietendust vaatas tänavu 2. septembril väikese ajalise nihkega otseülekandes Eesti TV vahendusel nii palju inimesi, et nendega saaks täita 141 Vanemuise väikese maja saalitäit rahvast. Nõnda arvutas välja teatri pressiesindaja Tambet Kaugema.

Etendusel oli poole tuhande kohalisest Almi saalist suurem osa täidetu. Publikurohkus, kuulus ooperimaja ja silmapaistva dirigendi Mihkel Kütsoniga taaskohtumine innustas muusikuid silmanähtavalt ja kõrvakuuldavalt.

Etendusest paiskus saali muusika vahendusel emotsioone lausa leekidena.

Solistid Pille Lill (Floria Tosca) – ta pälvis teise vaatuse aaria eest teenitult vaheaplausi – ja Kristian Benedikt (Mario Cavaradossi) etendasid armukadedust ja armastust tulisemalt kui Tartus. Jassi Zahharov tegi Scarpiast veelgi ilgema tüübi kui esietendusel. Orkester oli ergas ja tundlik, kas kollektiiv hoidis just viimse noodini Puccini kirjapandust kinni, jäägu muusikakriitikute kirjutada. Saalis viibis kuuldavasti neidki.

3. novembril kell 18.30

«Tosca» teine ja ühtlasi viimane külalisetendus Mihkel Kütsoni muusikalisel juhtimisel tuli veelgi paremini välja.

Vaimustushüüatusi pälvisid Jassi Zahharov (Scarpia, esimeses vaatuses poistekoori taustal) ja Kristian Benedikt (Cavaradossi, kolmandas vaatuses enne mahalaskmist). Pärast eesriide lõplikku sulgumist vältas braavohüüetega pikitud aplaus kauem kui esimesel etendusel.

4. novembril kell 00.05

Rosella saabus Tallinna sadamasse, pardal teiste hulgas vanemuislased, kes olid saanud Soomest lisa enesekindlusele ja värskendust ühise pere tundele. Ees ootas bussisõit jäisel teel Tartusse läbi lumivalge Eestimaa.