Raimu Hanson: suvel pumpsub turismi abimootor

Raimu Hanson, Tartu Postimees

Nüüd ei ole Muhumaal Pädaste mõisas enam võimalik kohtuda «Võimaliku kohtumise» peategelaste Bächi ja Handeliga, sest kõik etendused on suure publikumenuga ära mängitud. Väga paljudel neist peaaegu neljast tuhandest inimesest, kes seda lavastust nägid, on Raivo E. Tamme ja Aivar Tommingase hiilgavalt kehastatud heliloojad praeguseni silme ees.

Võibolla on meeles ka mõni muu hetk meretaguselt teatriretkelt. Sest ega nii pikka sõitu tasunud ette võtta ainult Vanemuise pooleteisetunnise näitemängu pärast. Ehk oli aega käia Kingissepas – ptüih! näe, läkski jälle sassi! –, ikka Kuressaares, kus viimati sai käidud vene ajal. Ja küllap oli mahti sisse põigata Koguvale, kus terve küla näeb välja nagu muuseum, ja jalutada ümber Kaali järve.

Samalaadseid turismimuljetega segatud teatrielamusi võib koguda Eestimaa teistestki paikadest. Näiteks Edela-Eesti rannakülast Kablist, kuhu kontserdiorganisatsioon Festivitas Canens eesotsas Elleri kooli direktori Kadri Leivategijaga on korraldanud juulikuuks Päikeseloojangu festivali. Kultuurihuviliste puhkajate ja kohalike meelekosutuseks on kokku pandud kava, milles on esindatud sõna, muusika, film ja teater.

Jüri Aarma ja tema vestluskaaslaste jutu kaptenimaja trepil muudab kuuldavaks ka teisele poole kiviaeda võimendussüsteem, aga muusikutel on vabas õhus pilli mängida mõnikord raske. Näiteks kitarrist Heiki Mätlik trotsis jahedas õhtus vinget meretuult ja üritas anda endast parimat. Ei vedanud tal ilmaga, ent oli ju ka pahaendeline kuupäev – reede, 13. juuli.

Vanemuislane Jüri Lumiste, kes lavastas Kablis James Joyce´i näidendi «Pagulased», on seal esinevatest muusikutest palju paremas olukorras, sest tema trupp annab etendusi kaptenimaja rehe all.

Ja nii nagu Bachi ja Händeli (Bäch ja Handel ütlesid nad teineteisele kiusu pärast) kohtumisele Muhumaale, on ka siinsest Eestimaa servast Pärnumaa alumisse nurka sõitmisel suurem mõte siis, kui jalutada ühtlasi Kabli lähedal Rannametsas, kus kõrguvad Baltimaade kõrgeimad luited, uudistada Häädemeeste rannaniidu liigirikkust ja tuulutada Pärnus isiklikku pangakontot.

Rahakott on ikka tüki maad õhem pärast sedamoodi teatrielamuse saamist. Näiteks Pädastes käimine läks ühele kokkuhoidlikule paarile maksma umbes 1000 krooni (teatripiletid, bensiin, praamisõit). Kui aga seesama paar oleks külastanud ühtlasi Koguva külamuuseumi ja Kuressaare linnust, ostnuks mälestuseks muhu mustriga nõelapadja ja dolomiidist küünlajala, kosutanuks ennast paari einekorra, mõne karastusjoogi ja kohviga, oleks nende arvelt pudenenud ühtekokku 2000 krooni.

Nii pumpsub teater ja muusika suvel justkui siseturismi abimootor. Aga pumpsugu pealegi. Kahju sellest ei peaks kasvama kellelegi, sest teenivad nii teatri- ja muusikarahvas kui ka suveniiritreialid, kõrtsmikud, poodnikud, laevnikud, kütusemüüjad. Maksujõulised kultuurihuvilised saavad igapäevaellu vaheldust ja kõneainet. Etenduste ja kontsertide õnnestumises on küll kõva sõna sekka öelda ilmal, kuid pika teekonna ette võtnud inimesed peavad olema juba kodunt välja sõites valmis kõigeks.

Tartlaste mereäärsed ettevõtmised ei tekita ka kultuurilisi õhuauke suvises kodulinnas. Muusikat kõlab siin niigi õuedes ja saalides, tasuta ja raha eest. Teatrituristide kroone pumpab aga siia Emajõe Suveteatri «Jumalaema kiriku kellamees», mille etendustele on sama hästi kui kõik piletid müüdud.