Ragne Pekarev: „Olen masohhist – mulle meeldib laval piiri peal kõndida.“
/—/ Mõnd stseeni, mida on sarja „Sassis“ puhul tehtud, illustreerib vanarahva tarkus „harjutamine teeb meistriks“. Näiteks suudlusstseen näitleja Ain Mäeotsaga nii sarjas kui ka vastses lavastuses „Mägede iluduskuninganna“. Publikule paistab vaat et meistriklassina.
„Kuidas kellelegi,“ puhkeb Ragne naerma. „Mõni vaataja on öelnud, et „issand, nad üldse ei oska suudelda!“, aga minu tegelane, Maureen, ei oskagi! Tema, 40aastane on seni oma elus suudelnud vaid kahte meest. Mõne jaoks tundub see suudlusstseen rohmakas, mõne jaoks on suudlemist liiga palju. Mõni teine ütleb, et „issand, kui ilus, miks te nii vähe suudlete?“ Võta nüüd kinni!“
Esimese hooga valdasidki Ragnet kõhklused ja kahtlused. Ehk peaks midagi stseeni ülesehituses muutma? Lühemalt suudelda? Publikust kaugemal? Ent vastukaja oli seinast seina. „Lõpuks lõin käega: mina keskendun rollile ja sellele, mida Martin McDonagh on stseeni kirjutanud, ning rohkem ei mõtle sellele, kuidas publikule võib tunduda.“
Teisalt on ju igati teretulnud, kui arvamusi on seinast seina: vähemasti on vaatajatele lavastus korda läinud ning nad pole lihtsalt etenduse ajal lavale kivinäoga vaadanud.
„Mägede iluduskuninganna“ puhul peab ikka väga tuim inimene olema, kui ta seda täiesti külma näoga vaatab. McDonaghi puhul pole mu meelest teisiti võimalik, kui et see „miski“ poeb naha vahele ja enam sealt ära ei tule. Mul endal oli materjali lugedes nii, et viskasin selle ühel hetkel käest ära – ma ju teadsin, mis edasi juhtub, ja see tekitas mu sisse korraga nii viha, kurbuse kui jõuetuse ja ma lihtsalt nutsin. Mõned vaatajad on väga hädas olnud, et sellel tükil pole kindlat lahendust – kelle poolt siis olla? Minu arvates see ongi McDonaghi geniaalsus, et sa võid olla igas rakus iga tegelase poolt ja samas teda ka hukka mõista.
Sina ise vaatasid seda lavastust esimest korda aastal 1999 tudengina. Istusid etenduse lõppedes üksi saalis ja nutsid lahinal. Aastaid hiljem kinkisid sa lavastaja Ain Mäeotsale McDonaghi näitemänguraamatu. Tagamõttega?
Kinkisin jah, meil oli „Persona“ esietendus ja ma vaikselt poetasin talle selle väikese tagamõttega, et äkki oleks aeg see lavastus uuesti teha – panin piima verandale, vaatasin, kas kass lakub ära. (Naerab.) Meil on selline Riho Kütsari kõnekäänd. Nii see piim seisis seal verandal, kuniks kass vaatas oma riiulisse ja nägi: „oo, mis hea piim“. Piim sai lakutud ning Ain Mäeots tuli su juurde „Mägede iluduskuninganna“ jutuga.
Võtsid jälle mõtlemisaja, nagu sul on kombeks?
Et teen ennast ikkagi kuidagi tähtsaks? Muidugi olin kohe nõus. Tahtsin väga selles osaleda ning miskipärast oli mul tungiv soov, et Liina Tennosaar Maureeni ema Magi mängiks. Meie väline sarnasus, mõlemad pikka kasvu, polegi oluline. Tähtis on meie olemuslik keemia: mingi ema-tütre värk jookseb meie vahelt läbi, ilma et me seda oleksime. Tundsin, et Liina on näitlejana selline naine, kes suudab mulle laval päriselt haiget teha.
Suudab?
Jah, temas on selline kriuks sees. Muidugi me kõik hoiame üksteist laval, aga hetkel, kui on vaja, siis ta teeb haiget ja mina saan ka. Ma ei mõtle ainult füüsilist, vaid ka vaimset haigettegemist. Liina tuleb sellega kaasa. Mulle meeldib, kui mind laval päriselt sakutatakse, kui on vaja või teen mina temaga sama. Aga kõik käib kokkulepitud piirides. Lava taga naerame, et lähme nüüd ja hakkame „hullama“, aga see, mida see „hullamine“ tähendab – no tulge vaatama. See ei ole nii, et kaks psühhopaati on laval ja lähevad hulluks kätte. Kõik käib läbi teineteisest hoolimise. Aga jah, selles mõttes olen masohhist – mulle meeldib laval piiri peal kõndida. /—/
Loe täismahus artiklit Õhtulehest.