Pühakute elust tänapäeval, Vladimiri väljakul

Vanemuise teatris esietendus Ljudmilla Razumovskaja tragikomöödia «Vladimiri väljak», kus kogu õhtu täidavad lava Herta Elviste ja Lembit Eelmäe. Küüniliselt lähenedes on see kindla peale minev lavastusprojekt – panna kauaaegsed lava- ja elukaaslased mängima vanade inimeste armastuslugu.
Eestlastele ikka meeldivad vanad inimesed endisest Nõukogude Liidust, kes elavad toimetulekupiiril, aga on säilitanud inimväärikuse. Kindlasti haakub ja lõikab! Hallpead hulluvad! Pärast lavastuse nägemist tahaks aga oma pilku looritada saadud hingeliste läbielamistega. Siis paistab kõik hoopis teisiti.

Vana hea teater

See on hea võimalus näha oma ala meistreid nendeväärilistes rollides tegemas heas mõttes vanaaegset teatrit. Mida see vana teater tähendab? Siin pole lavastuslike võtete kõrgpilotaaži – ja see on hea. Siin pole trikke triki pärast, pole üldse trikke, siin jutustatakse haaravaid lugusid inimeste elust. Nagu vanasti. Seekord siis kahe hea inimese elust, kes on jäänud elu hammasrataste vahele.
Valed valikud isiklikus elus ja ühiskonnakorra muutumine on neid paisanud olukorda, mida nad isegi ei paista uskuvat. Mees on kodutu kerjus, naine peab üleval oma joodikust tütart ja tema invaliidist poega. Kuidas see nii sai küll minna?
Tutvuse alguses, varajases nooruses, tundus kõik lootusrikkam. Koos, teineteist toetades ja armastades püüavad nad oma lootusetule olukorrale vaatamata uuesti alustada. Nad nii väga usuvad seda, et see peab õnnestuma. Ja publiku õiglustunne tahab ka, et neil hakkaks hästi minema.
Aga kas inimene, kodanik ja maksumaksja meie sees ka seda usub? Et kõik on võimalik? Et kas või midagi on võimalik? Ilmselt armastus on võimalik, see on ainus, mis on päris oma, muu on tõlgendamise küsimus – kas kõik on oma eksimuste vili või saatus. Ja tegelased valivadki armastuse.
Lavakujunduslikult toimub tegevus justkui suures kirikus. Kõige kohal ripub portree Jumalaemast lapsega. Piltide vahel, kui näitlejad riideid vahetavad, toimetab küünaldega nunn.
Vanemuise väikese maja suursugusest kaarjast lavaportaalist on ehitatud lavale kaks väiksemat koopiat, mis teineteise sisse mahuvad. Vajadusel raamib väiksem neist intiimsemat tegevuspaika, siseruumi, muudes piltides moodustub neist kirikuorv, kus põlevad kõik küünlad, mida vana naine on pühakutele pannud, et asjad paremuse suunas läheks. Natukene nagu läks ka vahepeal, tunnistab naine mehele.

Eredad hetked

Kas nad ise on viimati pühakud? Kas inimeseks jäämine ongi nende elueesmärk ja rohkemat tahta oleks ülbe? Selle peale võib mõelda, kui oled lavastust näinud. Eriti suunab mõtlemist siin küllalt asotsiaalse loo kujutamine selles õilistavas katedraaliraamis. Ka kodutu eluase on pigem pühaku kuju nurgake kui tuba mahajäetud majas.
Näidend on kirjutatud hoopis noorematele näitlejatele kui on seda Elviste ja Eelmäe, originaalis oli see pealt kuuekümneste armastuse lugu. Kuigi Vanemuise meistrid on tunduvalt vanemad, jääb kõik usutavaks, enamgi veel.
On võimsaid hetki, kus unustad täiesti näitlejate ja tegelaste vanuse, näiteks siis, kui armastus ja rõõm Herta Elviste silmist mõlemad osalised kohmetuteks noorteks muudavad.
Lavastuse eredamad hetked ongi siis, kui näitlejad ei pea enam väikese maja suurt lava kätevehkimise ja ringikapsimisega täitma, vaid saavad lihtsalt olla. Eriti vahetult ja võimsalt toimib näitlejate vägi monoloogide ajal, kui jutustatakse oma lugu, isiklikult, kord takerdudes ja kord kiirustades, vaba sõnade vooluna.
Siis muutub ka tekst, mis dialoogides on kohati liialt literatuurne või otsitult suupärane, selgeks, loomulikuks ja vahedaks. Puudutab isiklikult ja üldiselt.