Loe

Publik täiendas esietendust aplauside ja naerumühinaga

Tartu Postimees

Vanemuine läheb Mozarti aastale vastu ooperiga «Võluflööt», mis sakslanna Arila Siegerti lavastuses ning Hendrik Vestmanni muusikalisel juhtimisel tekitab tunnustavaid vaheaplause ja naeruturtsatusi.
Esietenduse esimese aplausi teenis välja tumedanahaline lauljanna Wendy Waller, kui ta oli Öökuninganna osas veennud Taminot (Jan Oja) minema Paminat (Alla Popova) päästma.
Waller oli ka ainuke, kes laulis saksa keeles, ja siis täiendas lava kohal jooksnud tulikirjas seni ingliskeelset teksti eesti keel.
Saksa keeles esitas Ameerika Ühendriikidest pärit lauljanna oma partii seepärast, et ta on selle viis aastat tagasi juba selgeks õppinud – etendamiseks Weimari Saksa Rahvusteatris, kus ta töötab tänini.
Kuid et lavastuses on mitmes kohas tarvitusel eestikeelne kõne, siis tuli Wallerilgi eesti keeles rääkida. Päris ilma aktsendita ta seda ei teinud.
Lavastuses on ka teine solistide koosseis, milles Paminat laulab Alfia Kamalova, Taminot Mati Kõrts, Öökuningannat Angelika Mikk, Saras-trot Märt Jakobson ja Papagenot Taavi Tampuu.
Laupäevasel esietendusel oli publiku üks suurimaid naerutajaid Aare Saali lauldud ja mängitud Papageno. Naerumühinat saalis tekitasid aga ka näiteks õngedega linnupüüdjad ja loomamaskides koorilauljad.
Laupäevasel esietendusel ilmnes, et lavastajal oli jätkunud nippe ka lõpuaplausile kulunud aja täitmiseks. Peaaegu seitsmeminutilise aplodeerimise aegu jooksid osatäitjad eeslavale iga kord isemoodi.
Järgmine aasta on kuulutatud Mozarti aastaks, sest maailmakuulus austria helilooja sündis jaanuaris 250 aastat tagasi. Eesti kutseline teater tähistab samal aastal oma sajandat aastapäeva.

Arvamused

Navitrolla, kunstnik
Olen näinud minimalistlikke lavakujundusi enne ka, aga «Võluflöödis» see millegipärast üllatas – et miks peab nii lakooniline olema. Aga et kõik oli hästi välja mängitud, siis ma ei nuriseks. Ütlen siiralt: ma tulin muusikat nautima ja lava tundub sealjuures suhteliselt teisejärguline.
Muusika ja liikumine täitsid lavastuse nii hästi ära, et soovitaksin «Võluflööti» nendele, kes pole kunagi ooperis käinud, esimese ooperikogemuse saamiseks. Pole midagi õudsemat kui vaadata, kuidas lauljad seisavad nagu jahukotid. Kartsin kõige hullemat, aga näe – vedas!

Piret Mürk, EMT turundusdirektor
Arila Siegerti lavastatud «Võluflöödis» on klassika ja nüüdisaeg leidnud ootamatu ja üllatava sünergia.
Tundub, et sajanditetagune muusika saab muutusi toonitavas modernses lavakäsituses isegi jõudu juurde.
Väga hea esituse teeb Öökuninganna rollis Wendy Waller ja kindlasti vajavad äramärkimist Aare Saal Papageno ja Jan Oja Tamino rollis. Esietenduse põhjal võib väita, et nauditavalt heliseb kogu trupi kooskõla.
«Võluflöödi» äärmiselt huvitava lahendusega lavakujundusele sekundeerib leidlik valguskujundus. Pimeduse- ja valguseriigi heitlust annavad edasi ka lavale toodud varju- ja kujundimängud.
Liikumisseaded aitavad luua allegooriaid ning annavad võimaluse lisada ooperi sündmustele taustaks uusi ja huvitavaid tõlgendusi.
Tekkis tunne, et seda lavastust tuleks kuulata-vaadata vähemalt kaks korda. Kui esimesel korral süvened suurepärasesse muusikasse, siis teisel korral on ehk enam võimalust rohkem tunnetada ka näitlemisse ja lavastuse kujundusse peidetud mitmetahulisi sõnumeid.

Uno Ainsoo, Connex Tartu juhatuse esimees
Mozart on üks mu lemmikuid. «Võluflööt» valmis tema surma-aastal 1791. Ta dirigeeris Viinis esietendust ise.
Pärast esietendust Tartus tõmbaksin paralleeli spordiga.
Lavastust Vanemuises peaksid vaatama Eesti korvpalliklubide mänedžerid ja treenerid, et näha, kuidas kohapealset materjali õigesti ära kasutades ja välismängijaid lisades saadakse maksimaalne tulemus.
Lavastus – kogu koosmäng ja muusikaline esitus – on väga hästi tehtud.

03.10.2005