Arvustus. Publik mängib vandekohtunikke
Hävitaja piloot saatis surmaraketi kaaperdatud reisilennukisse, mis mõne hetke pärast oleks sööstnud rahvast täis staadionile. Nii mõnigi meist võib elu jooksul end avastada olukorrast, kus peab valima halva ja veel halvema vahel. Kui aeg otsustada on piiratud ja adrenaliin veres, käitub inimene kriisiolukorras vahest endalegi ootamatult. Sõjaväepiloot Lars Koch teadis aga täpselt, mida ta tegi. Ta otsustas ohverdada 164 inimelu, et päästa 70 000 inimese elu.
Piloot saatis surmaraketi kaaperdatud reisilennukisse, mis mõne hetke pärast oleks sööstnud rahvast täis staadionile. Seitse kuud hiljem istub Lars Koch (Reimo Sagor) kohtusaalis ning on valmis otsuseks, mille igal etendusel langetab publik.
Üle maailma
Selline on Saksa endise juristi ja praeguse näitekirjaniku Ferdinand von Schirachi 2015. aastal ilmunud näidend «», mida on lavastatud praeguseks üle maailma enam kui sajas teatris. Ilma publiku hääletuseta sobiks näidendit mängida ka raadioteatris, sest ei ole näitlejatele eriline proovikivi.
Vanemuises esietendunud kohtudraamat mängitakse Sadamateatri mustas kastis, kuhu on tekitatud tinglik ja tagasihoidlik kohtusaal. Vaatajaid kõnetatakse juba etenduse algusest kui vandekohtunikke, kellel tuleb protsessi lõpus langetada otsus süüaluse kohta. Võim, mis laseb publikul määrata tegelase saatust, on ühtlasi ka põhjus, mis hoiab saali uinumast – etenduse esimene vaatus on kohtule omaselt jutustavas ja emotsioonitus stiilis.
«» lavastus eeldab intellektuaalset publikut, keda huvitab lugu rohkem kui võimalus tunnistada laval ekspressiivsust, emotsioone või näitlemise meistriklassi. Pisut tundeid õnnestub siiski prokurör Nelsonil (Maria Annus) ülekuulamise ajal tunnistajatelt välja pigistada. Emotsionaalselt kõige haavatavamalt mängib ühe surmasaanu leske Franziska Meiserit Lena Barbara Luhse, kelle tegelaskuju on kõige avatum, ja siiram ning samastub kõige enam tavalise inimesega.
Näidend pakub kahtlemata arutlusmaterjali nii seaduslikust, filosoofilisest, eetilisest kui ka inimlikust vaatepunktist. Potentsiaalselt võiks etendus pakkuda jututeemat ka väljaspool saali.
Omamoodi huvitav on publiku kaasamine kohtumõistmisse. Sealjuures jääb küsimus, kas hääletust saanuks lahendada mugavamalt kui vaatajaid veerand tunniks ukseavasid ummistama saata ja peale häälte kokkulugemist viieks minutiks otsuse ettelugemiseks kohtadele tagasi juhatada.
Peale asjaosaliste lahkumist jäi oma kohale vaid piloot. Tema peale langev punktvalgus tõi endaga mõtte, et olenemata vandekohtunike otsusest jääb süüdistatavat elu lõpuni saatma teadmine, et tema tõttu on surnud koos terve lennukitäis süütuid inimesi.
Otsuse mõjutamine
Teose kavalehel on viide «» etenduste eelmistele hääletustulemustele teatrites üle maailma. Ei saa välistada, et publiku otsust mõjutab sümpaatia või antipaatia mõne näitleja vastu, kuid üldjoontes domineerib etendustes süüalust õigeksmõistev otsus.
Vanemuise lavastuse esietenduse lõpus otsustas kaks kolmandikku publikut samuti õigeksmõistmise kasuks. Kaastundlik sümpaatia kohtualuse vastu paistab tegelikult nii etenduse alguses kohtuniku (Merle Jääger) publiku poole pöördumisest kui ka prokuröri lõppsõnast.
Siiski oleks huvitav viia eksperiment kaugemale ja teha topelthääletus: enne ja peale etenduse vaatamist. Miks mitte lisada etendustele kohtumine publiku, lavastusmeeskonna ja mõne külalisega kohtusüsteemist. See võiks muuta ka meie kultuuriruumis suhteliselt võõra teema rohkem kõnekaks.
“Võim, mis laseb publikul määrata tegelase saatust, on ühtlasi ka põhjus, mis hoiab saali uinumast.”