fbpx

Publik mähkub klassikasse


Tartu Postimees, Marianne Pisukov

Vanemuises esietendunud Fabrice Gibert´i lavastus «Õhtu Straussiga» viib publiku aiapeole ja suursugusele ballile, pakkudes nii silmailu kui ka klassikalist muusikat.

Fabrice Gibert´i eesmärk aidata inimestel unustada argielu on saavutatud. Tantsuline kontsertlavastus annab võimaluse nautida Johann Straussi aegumatut heliloomingut. Pingeliste-lõbusate hetkede vaheldudes on võimalus jälgida loo lahtirullumist balletitrupi ja meisterlike solistide esituses.

Tants paistab silma

Et lavastaja-koreograaf on Vanemuise repetiitor-pedagoog, on lavastuses ülekaalus tants. Tantsijate vahel on tunda sünergiat, mis kandub publikuni ja annab edasi balletitrupi rõõmu oma esitusest.

Esietendusel oli näha veel liikumise ebaühtlust. Sellegipoolest olid balletinumbrid kaasahaaravad, andes publikule nii mõnelgi korral võimaluse näidata oma tunnustust tantsijate sooritustele.

Gibert´i koreograafia on väga nüansirikas, pakkudes humoorikaid vahepalasid ja ka dramaatilisusest nõretavaid esitusi, mis koos Straussi muusika ja ooperisolistide etteastetega põimuvad tervikuks.

Lavastuse n-ö teadustajad on aiatöölise ja kammerteenri osas Janek Savolainen ja Aivar Kallaste. Just aiatöölistena mõjuvad nad kui tegelased, kes on välja hüpanud vanematest inglise komöödiasarjadest.

Savolainen ja Kallaste on justkui etenduse juhid, kes küll teevad oma tööd enamasti märkamatult, kuid piisavalt kenasti, et olla kogu lavastuse sidujad. Märkamatus on mõnikord voorus.

Solistid ja ballikleidid

Olgugi et tantsu ülekaal on lavastuses märgatav, tegid ooperisolistid Karmen Puis, Pirjo Püvi, Reigo Tamm ja René Soom väärika esituse. Nad andsid emotsioone edasi ehedalt ja ekspressiivselt.

Esietenduses tõusis eriti esile noor Reigo Tamm, kes näitas oma võimekust «Mustlasparuni» esitusega. Karmen Puisile ja Pirjo Püvile võiks ette heita kohatist häälduse ebaselgust, kuid eks see parane järgmiste etendustega.

Lavakujundus on kuninglik, kuid mitte eriti silmatorkav, võimaldades ühel ja samal taustal välja mängida lihtsakoelisema aiapeo ja suursuguse balliõhtu.

Kinnituse kuninglikkusest annavad kostüümid, mida on Vanemuise lavastustes varemgi nähtud – seniste vahendite tunnustust väärt kasutus. Mitme lavastuse kostüümid kõik koos laval võivad mõnel hetkel küll silma riivata, kuid konteksti sobib kostüümivalik siiski kenasti, andes edasi väärikust, mis kaasneb Straussi muusikaga.

Fabrice Gibert´i lavastus on eelkõige nauditav neile, kes austavad Straussi muusikat ja klassikalist balletti – nende saatel kantakse publik kaugele igapäevaelust ning tekitatakse ihalus suursuguste balliõhtute järele.

Kas on need varem kasutatud kostüümid või lavastuse ülesehitus, aga miski paneb siiski mõtlema, kas midagi seesugust pole Vanemuise laval juba tehtud – värskusest jääb justkui puudu.

Marianne Pisukov on TÜ teatriteaduse tudeng. Varem on ta avaldanud artikleid Võrumaa Teatajas ja LõunaLehes.

Esietendus

• Vanemuise väikeses majas esietendus 30. novembril «Õhtu Straussiga».

• Lavastaja-koreograaf Fab­­rice Gibert, muusikaline juht ja dirigent Lauri Sirp, dekoratsioonikunstnik Jaak Vaus ja valguskujundaja Imbi Mälk.