fbpx

Provintsist teatriparadiisi


Teatripäeval korraldatud üleriigilist teatripidu Tartu Vanemuise teatris võib liialdamata nimetada Eesti Oscar-galaõhtuks.
Õieti on ta isegi midagi enamat, sest sellistele rambipidudele koguneb kogu meie lavarahvas ühtse perena ka siis, kui juhtumisi 100. sünnipäev pole. Põhjus, miks nii ETV ülekandebussid kui terve pildile-sobivatest-nägudest-elav meedia kõik see mees Tartusse kogunes, oli pisiasi, et just Vanemuise hälli loomisega sajand tagasi meie teater sündiski.
Mitte see, et Tartu pürib kultuuripealinnaks. Ehkki (kultuuri)Tartu on üliväga elus linn ning tema meer Laine Jänes igas mõttes Ilus Inimene, võib arvata, et nii esimest kui teist on vaja selleks, et Tallinn kultuuripealinnaks ja Toomas Hendrik Ilves presidendiks saaksid ikka kellegagi konkureerides.
Kutselise teatri kogunemistel on aga ütlemata meeldiv ja headuseusku kosutav üldine heatujulisus, südamlikkus ja osavõtlikkus, millega lava-loomerahvas ning nendega külgnevad teekaaslased vähemalt sellel päeval üksteist kohtlevad.
Pärnust pärit VAT Teatri juht Aare Toikka tunnistas küll, et nii paljude professionaalsete eputrillade kogunemisel on õhk edevusest taluvuse piirini paks. Samal ajal kui pärast autasustamist peolt lahkuda, jäävad kuulmata boheemlaste ühisööde lõppvaatuse tõeütlemised ning rusikate-kulmude rullimised.
Mis puutub autasustamisse, siis jälle on õigus Pärnu õnneks siin töötaval Madis Kalmetil, kes paar aastat tagasi kinnitas, et provintsi teatraalid ei hakka ilmselt kunagi selles mõttes pildile pääsema.
Kohamäärus on selle kunstiliigi puhul nii lootusetult määrav, et kui eksperdid-kriitikud-žüriiliikmed ikka Tallinnast välja lavastusi vaatama ei sõida, siis ükski kinobuss ega raamatukogu ju teatrikunsti puhul perifeeria pärleid nende ette ei loobi.
Et Pärnu poiss Marko Matvere on omal (mitmel) alal ületamatult andekas, sarmikas, töökas ja õigel ajal õiges kohas, on ilmne ning (vähemalt) Eestis temale konkurenti ei ole. Ometi pole mingit põhjust arvata, et meie Lii Tedre väärinuks parima naisnäitleja tiitlit vähem kui selle saanud tallinlanna Ülle Kaljuste. Meenutagem Lii Tedre suurrolle “Martini ja Mary loos”, “Viimases näituses”, “Vee mälus”. Palju õnne talle nende puhul, vaatamata riiklike loorberite kätteulatamatusele! Sama lugu on kahe viimatinimetatud lavastuse meistri Kalmetiga. Oli siis vaja oma šedöövreid Tallinna-välisesse olematusse sooritama tulla. Ehkki, poleks tulnud, poleks võib-olla sooritanudki.
Mees, kes aga totaalselt pildil, on Vanemuises lähikuudel draamajuhi koha Sulev Teppartile loovutav Ain Mäeots. Sai kõrgelt komisjonilt pika pai Obinitsas koos Merle Jäägeri ja Kauksi Üllega tehtud “Taarka” eest. Tema viimase aja üleriigilised kogupaugud on oma kvaliteedilt ja sageduselt lausa vapustavad: vana-aastaõhtu sisustamine Vanemuise ja ETV koostööna, Eesti muusika auhinna serveerimine, nüüd seesinane teatripidu. Peale selle lavastaja ning teatrijuhi “tagasihoidlik” töö. Midagi üleinimliku kanti on see kõik kokku.
Mäeotsa uuslavastus, Andrus Kivirähki kirjutatud “Teatriparadiis”, mis samuti teatri(esmas)-päeval esietendus, hakkab üsna kindlasti rahvale meeldima.
Seoses ärasuremisega on pilve peale Vanemuise valdustesse kokku trehvanud Karl Menning, Ants Lauter, Kaarel Karm, Ants Eskola, Paul Pinna, Ruts Baumann, Voldemar Panso, Kaarel Ird, Erna Villmer, Aino Talvi, Liina Reiman ja Mari Möldre. Kui tiba viriseda, siis mängitakse need suurkujud ellu üsna isikupäratute ja tuhmidena ning omavahelisi hõõrumisi pole nonde udukogude vahel ka.
Heatahtlikumalt öeldes lastakse Raivo E. Tammel Voldemar Panso roll ja Aivar Tommingal Kaarel Ird väga suureks ning veenvaks mängida. Hiilgavad maiuspalad mõlemad. Ja et Kaljujärv-Uuspõld-Taalmaa ja teised oma säramiskiusatusele sedapuhku vastu suutsid panna, on suisa härrasmehelik žest.
Päris hästi öeldes keskendub uuslavastus aga Kivirähki rikkalikule tekstile, mitte välisele efektitsemisele. Kivirähk on faktidega žongleerides tekitanud leidlikud seosed, lisanud mahlakat fantaasiat ehtendalikus rahvalikus võtmes.
Kriitikud aga istuvad nagunii põrgukatlas, nii et paradiisis paastuval kunagiste korüfeede galeriil pole lihahimu tundes põrgust inglimunade vastu vahetada midagi muud kui õlut ja pekki. Viina saab naaberpilve pealt Stanislavskilt.