Loe

Primitiivne, kuid kodune

Tartu Ekspress, Kaur Paves

Kolmeks eksklusiivetenduseks Vanemuise lavalaudadele jõudnud kodumaine ooper „Reigi õpetaja“ pakub lihtsa ja tempoka loo alati lahutamatutest armastusest ja kadedusest.

Ooper on poole kohaga kultuurisõbra jaoks suhteliselt hirmutav žanr. Silme ette kipuvad kangastuma nelja-viietunnised klassikamaratonid, kus peakangelanna tiisikussurm ei paku lunastust mitte ainult talle endale, vaid ka publikule. Nagu näiteks rahvusooperis kedratav Giorgio Puccini „Boheem“, mis uinutab karmidest meloodiatest nüristatud kuulmisega huvilist veidrate kommunaalprobleemidega (pole raha kütte eest maksta), mis omakorda viivad haiguste ja piinarikka agooniani.

Must kolmnurk

Pika ja heitliku ajalooga Eduard Tubina „Reigi õpetaja“ tuleb aga tartlaste ette sootuks särtsakamas kuues. Esiteks saab ära märkida väga mõistuspärase kestuse: kaks kolmveerandtunnist vaatust konti ei murra. Ent ka liigse hala asemel näeb laval intensiivseid ja vaimukaid dialooge, millele aitab ilmselt kaasa jutustuse kulgemine kahes ajas: 20. sajandi timpusaiahõngusel turuplatsil avab laulik rootsiaegse õnnetu armuloo tagamaid, kuhu on rahvasuu lisanud ka musta maagia.
Aino Kallase samanimelisel romaanil põhinev ja Jaan Krossilt viimase lihvi saanud libreto viib vaataja 1642. aasta Hiiumaale, kus kohaliku Reigi küla kirikuõpetaja Paavali Lempelius saab oma noore naise Catharinaga õnnelikult elada vaid hetkeni, mil Stockholmist saabub diakon Jonas Kempe. Järgneb igati ootuspärane, pisut primitiivnegi armukolmnurk, kuid ega siis kodumaised sulesepad saa žanri sajanditepikkuseid traditsioone murda.

Lööb massiga

Armulugu pole siiski päris tavaline, vaid heidab valgust müstilises rahvuslikus alateadvuses „vana hea Rootsi ajana“ terendava perioodi tegelikule ja võikale vaimule, mis väljendub totaalses nõiajahis. Kuna külas levivad jutud, et Kempe on Stockholmist pagendatud seepärast, et pani sealse pastori naise nõiduse abil endasse armuma, asuvad nii kohalikud keelekandjad kui Lempelius ise külalist taas mustas maagias süüdistama.
Lavastuse köitvama osa moodustabki ühelt poolt 20. sajandi turult ja teisalt 17. sajandi teenijaskonnast peegelduv grupikäitumine, mis sunnib neid kõrvaliste isikute süütu kõrvalhüppe maapõhja sajatama ning avalikku verevalamist nõudma. Hästi iseloomustab seda ühe hirmutaja esialgne tõrksus „minule pole ta midagi teinud“, millele järgneb ometi Catharina kuuldeulatuses elav informeerimine abielurikkujatele osaks saavatest karistustest, mis sisaldavat nii alasti ringkäiku ümber raekoja, kaelani mulda kaevamist ja seejärel härgadega äestamist kui mõistagi vana head võllapuud.
Samal ajal kui massid kristlikele pereväärtustele sülitajate verd himustavad, jõuab turulisteni Lempeliuse siseheitlus, mis vihjab, et kättemaks pole lahendus. Kas õpetaja suudab endas andestust leida?

Roman Baskin
lavastaja
Koostöö muusikajuhi ja dirigendi Paul Mägiga on sujunud väga hästi – ka oma elu esimese ooperi, „Figaro pulma“ Estonias tegime temaga koos. Nii et meil on usalduslik vahekord: mingi veregrupp klapib. Kolmik Kallas-Kross-Tubin annab loole tõeliselt tummise algpõhja ja meil oli vaja see vaid lavakeelde tõlkida.
Lühidalt öeldes tehakse armastusele ära, üks paar saadetakse ideoloogilistel kaalutlustel surma. Tegevus toimub ju kuldsel Rootsi ajal, mil ideoloogiaks oli kirik ja kõik, mida sai musta maagiana märgistada, see ka märgistati. Aga meid segavate inimeste äramärkimine kestab igasuguse ideoloogia ajal, selles mõttes on lugu väga kaasaegne.
Tubinal endalgi näib teemaga isiklik suhe olevat: ei olnud tal asu siin ega võetud teda omaks ka Rootsis. Nii on ta süvendanud Kallase lõpuni pühendunud naise ideaali ja selle motiivi võtsime temalt lihtsalt üle. On selge, et ka vastutöötavad jõud on meis kõigis olemas – teiste seas ka Lempeliuses, kes väiklusest üle ei saagi.
Ooper saab igas mõttes kõrgelt võtta. Draamalavastustes on meil teravaid piirolukordi vähe, aga ooperid ainult selliste teemadega tegelevadki – vähemalt 70% neist räägivad keelatud armastusest. Nagu Bernard Shaw naljatlemisi žanri kirjeldanud on: tenor tahab sopraniga magada ja bariton ei lase.

17.04.2014