Madli Pesti, Sirp

Kas ei kõla „postdramaatiline Vanemuine“ kui oksüümoron, kui „võimatu missioon“? Muidugi, miks see üldse peakski missioon olema. Ometi, just postdramaatilise lavastusega on Vanemuise Sadamateatris tulnud välja 30aastane lavastaja Sander Pukk ja tema suurepärase kooskõla saavutanud meeskond.

Pukk lõpetas kaks ja pool aastat tagasi lavakunstikooli ning on eri teatrites teinud seitse lavastust. Tal on välja kujunenud selge esteetiline platvorm, mis on piisavalt avar ja võimalusi pakkuv, et mitte mõjuda kitsalt ega kapseldunult. Kui kaks diplomilavastust (Neil Simoni „Biloxi Blues“ Tallinna Linnateatris ja Enda Walshi „Uus elektriline tantsusaal’* Eesti Draamateatris) jätsid veel ettevaatliku, traditsioonidega flirtimise mulje, siis täistabamuseks sai Mark Ravenhilli vaimuka teksti terav lavastus

„Bassein (vett ei ole)“ Ugalas. Materjali vastupanu nii teksti kui ka teatri (hoone ja institutsiooni) mõttes tekkis Dennis Kelly „Armastuse ja raha“ puhul, kus väljendus küll lavastaja teravnurkne stiil, kuid sisult mõjus see õõnsana. Tallinna Linnateatri soojalt kollase repertuaaripildi taustal jäi „Armastus ja raha“ külmsiniselt plinkima. Järgnes John Godberi kohati vaimukas ja näitlejatöö võimalusi esitlev „(T)öö klubis“, mis kunstinõudlikumale vaatajale esindas küll pigem teadlikku kommertsteatrit.

Vanemuises „Estoplastiga“ saavutab aga esimest korda algupärandi lavastanud Pukk uue täistabamuse – ei ütle, et uue taseme, sest nö mõõduvõtus „Basseiniga“ on lavastused oma terviklikkuselt võrdsed.

Andra Teede näidend „Estoplast“ saavutas 2013. aasta näidendivõistlusel kolmanda koha ning oli kindlasti aasta erilisemaid lavatekste. Näidend sai inspiratsiooni Estoplasti valgustitehase töötajatega tehtud intervjuudest, kuid teksti pole põhjust nimetada dokumentaalnäidendiks, nagu on mõnel pool ekslikult väidetud. Nii teater kui ka autor ise nimetavad seda õigustatult piltideks valguse tegemisest ning autentsele materjalile on lisatud fiktiivseid seiku ja tegelasi. Näidendi žanritäpsustus pole siin kuidagi hinnanguline, vaid et dokumentaalnäidendi mõiste ei saaks hägustatud.

Teede „Estoplast“ on tähelepanuväärne mitmest aspektist: originaalne on juba teema valik ning ega sellist, suuresti remarkidest koosnevat ja mittelineaarse tegevustikuga vormi pole eesti näitekirjanduses just üleliia kasutatud. Heita näidendile ja lavastusele ette kli-šeelikkust (vt Mihkel Trumani arvustust ERRi kultuuriportaalis) tundub kohatu, sest nii kirjutaja kui ka lavastaja eesmärgina võibki näha klišeedega mängimist. Just mängulisus on siin iseloomulik.

Autor on koostöös lavastajaga kustutanud näidendi mõned stseenid, kirjutanud juurde ja tõstnud ümber, kuid põhiolemust pole muudetud. Tundub, et eelkõige on lisatud veelgi enam sõnatuid, tegevuslikke olukordi. Etenduse järelmõju vaagides ei tundugi päriselt põhjendatud mõnda neist kümnete stseenide virvarrist esile tõsta, sest tervik sünnib kogumõjuna. Siiski, sõnatute stseenide osas oli üks meeldejäävamaid Jaanika Arumi mängitud banaanisöömine: ihaldatavust sisendava koreograafiaga anti edasi ajastu paineid ja absurdi. Vähesega öeldi palju. Sama iha ja võimatuse tunne anti edasi lavastust rütmistanud biitlite looga „All My Loving“.

Omaette saavutus on Ardo Ran Varrese muusika ja helikujundus. On muidugi selge, et Varres kuulub Eesti teatrite helikunstnike tippu, kuid päris sellist tööd kui „Estoplastis“ polnud ta oma sõnutsi varem teinud. Luua helidega

aistitav ja tunnetatav maailm on oskus omaette (Eesti lavastajatest on helidega samal viisil katsetanud Andres Noormets, nt lavastuses „Nähtamatu maja“ 2012. aastal Endlas, aga ka mujal).

Estoplasti tehaseelu on Varres valanud helidesse: tööpinkide rütmistatud kolksud, uksekääksud, kohvikallamine jm, millele lisanduvad ka tegevuslikud helid, nt lusikakolinaga supisöömine. Lavastuse pidevasse kulgevasse ja voolavasse koesse põimuvad orgaaniliselt lava ühest servast teise aeglaselt sõidutatavad tööpingidkirjutuslauadkohvikulauadpulmalauad, kus toimuvad kohtumised direktoriga, arveteõiendamised vanade sõbrannade vahel, „Vana Toomase” lambi reklaamteksti kirjutamine, pidude pidamine.

Seejuures toimib suur näitlejate ansambel ühtse trupina, nende mäng on hästi tempereeritud: teemat ja stiili arvestades piisavalt teatraalne, kuid mitte üleliia esiletõusev – nende mäng on üks võrdne element lavastuse visuaalses ja auditiivses süsteemis. Nii nagu postdramaatilisele teatrile kohane. Seejuures tõusevad mõnusalt esile kanged prouad Piret Laurimaa, Marika Baraban-štšikova, Külliki Saldre ja Merle Jäägri kehastuses. Oodatult jõuline on Aivar Tomminga venelasest ülemus.

Annika Lindemanni funktsionaalne lavakujundus on ühtlasi mõnusalt mänguline. Peategelaseks saab muidugi valgus: Estoplasti kõikidest kodudest tuttavad laelambid! Kauges lavanurgas kõrgubkonutab pronks-Lenin, millele ei pöörata eriti tähelepanu ja mis uute tuulte puhudes lihtsalt vaikselt pimedusse hääbub. Nõukogude režiimi võrdpildina võib näha ka punaseid õhupalle, millega lava on raamistatud – Nõukogude režiim kui punane ja seest õhku täis.

Lavastaja Pukk on Sadamateatrisse loonud peaaegu täiusliku postdramaatilise etenduskunsti teose, kus tekst on vaid üks väljendusvahend teiste hulgas. Liikumise, teksti, heli, valguse ja video abil luuakse laval tervikutunnetus aja ja inimeste kulgemisest ühes minevikku vajunud režiimis. Saalist väljudes sai aga omaette mõeldud: mis siis nüüd praegu on teistmoodi? Olukordade olemus, kuhu inimesed satuvad, pole muutunud. Tõsi, see on klišee, kuid esitatud värskes mängulises vormis mõnusa kõrvaltvaatava huumoriga.

Lavastus on külluslik. Mõnele võib see mõjuda väsitavalt või tüütult: publikus istunud vanemad prouad etenduse lõpus ei plaksutanud. Mina aga rõõmustan vastupidava, mängulisust hindava ja dekodeerimisvõimelise vaatajaga arvestamise pärast. Taas on põhjustVanemuise draamaosas toimuvast põnevusega kirjutada ja mõelda. Draamajuhi Tiit Palu õiged valikud on olnud märgatavad. Nii nagu Andres Noormets puhus hooaja alguses erksaärksa „Deemonite“ lavastusega hinge sisse Vanemuise väikesele majale, õigustab Sander Puki „Estoplast“ katsetusliku Sadamateatri nime.