Post-untlik teater?

Kas nüüd on siis tekkinud post-untlik teater? “Undi teater” on läinud teisele ringile, teatrilugu jutustab end edasi ja edasi kerib end teatraalide omamütoloogia. Kui kunagi nähti Mati Undi lavastustes kuuekümnendate teatriuuendust, siis nüüd peegeldub Undi kirjandustekstide teatri- ja filmitõlgendustes (Tartu-) Unt. Vanemuise “Tühirand” on siiski üks uus lugu, mille esitajad on just Vanemuisesse astunud noored näitlejad. Nad teevad seda oma klassikuks kuulutatud eelkäija vääriliselt. Laval näidatakse angst’i, nihkes traagikat ja intellektuaalset eluvalu. Hüplikus ja katkelises videopildis hullavad mööda suvist Eestit ringi neli noort, kellel postmodernistlikust elutraagikast on lustlikult ükskõik. Elu on mäng ja mis siis?
On ühekorraga nii rand Läänesaartel kui (elu)teatrilava, kus kirjanik Mattias (Markus Luik) oma lugu jutustab, mis on samas oma loo mängimine, etendamine nii iseenda kui oma naise (Ragne Pekarev) ja Eduardi (Martin Kõiv) ees. Eduard jääb pigem eemalolijaks, kaugeks vastaspooleks, kelleni Mattias ei jõua. Ta on selles lavastuses tegelane, kes kõige vähem mängib, põhiliselt lihtsalt on. Ütleme, et kuidagi “hämaralt”. Mängija on hoopis Laura Peterson koomuskliku tädi ja Marina rollides. Neis ilmneb too Undi lavastuste ülekeev ja teatraalne naistegelane.
Ragne Pekarevi Helina on samuti olemas põhiliselt mehe pilgu kaudu ja oma ükskõiksuses ometi sõltumatu. See eemal ja veidi hajevil olek ühendab Veiko Õunpuu filmi ja lavastust: Maarja Jakobsoni ja Ragne Pekarevi Helinates on midagi sarnast, õigemini, kahe naise suhtes neisse maailmavalus meestesse. Kui kirjaniku monolooge kannab intellektuaalne äng, teravdatud äratundmine elust kui teatrist, mille üle ta korraga põeb ja samas nalja viskab, siis Helina mõne pilgu, näoilme ja hoiakuga distantseerub sellest. Milleks mängida, kui see nagunii kuskile välja ei vii? Miks ka mitte.