Positiivne kangelanna Hanna-Liina

Nädala pärast muusikalis «West Side Story» laulev Hanna-Liina Võsa peab ennast rahutu loomuga tüdrukuks, kel hing vaba ja meel rõõmus. Pisarad jäävad autoistmesse.

Esiotsa tundub, et särasilmse muusikalinäitleja Hanna-Liina Võsa kiireim aeg jääb aastate taha. Siis käis tal kõik sõna otseses mõttes Ameerika mägedel tuhisedes. Ent nüüd on piiga kodumaal tagasi ja võtnud ette sammu, mida ta kui lapsest saati viimsilane viimase ajani ette näha ei osanud.
Teist kuud elab Hanna-Liina kodust paarisaja kilomeetri kaugusel Tartus, valmistudes särama muusikalis «West Side Story». Tööd on kuhjaga, sest proovide vahepeal valmistub lauljanna koos Dave Bentoniga mõisakontsertideks ja käib takkapihta Soomes teise muusikali proovides. Ent Hanna-Liina võtab asja naeruga: niisama passimine polekski tema rida. Mida me üldse teame sellest päikesenaerusest tüdrukust, kes jõudis New Yorgi Broadwayle ja vahetas siis suurlinna tuled taas kodusemate vaadete vastu?

Kas Tartus konutamine igavaks ei lähe?
Konutamine see küll pole. Vastupidi, päris põnev on olnud – ma polegi ju seni üheski teises Eesti linnas elanud. Sõitsime teisipäeva hommikul Nele-Liisiga (Vaiksoo – toim.) Tartu poole ja naersime, et näe, jälle see Vanemuine, jälle needsamad inimesed, repliigid, söögikohad. Aga et kamp on lahe, siis naudin siinolekut.

See on sootuks teistsugune elustiil kui Ameerikas, mil «Grease’iga» ühest paigast teise turneetasid: kotid selga ja jälle edasi.
Just. Seal oli kiire-kiire, aga siin on aega oi kui palju!

Kumba sa eelistad?
Mul on vedanud, et olen mõlemat maitsta saanud. On tore, et sain mööda Ameerikat sõita, aga kogu aeg lihtsalt ei jaksa raskete kottidega ringi seigelda, aasta aja riidevaru kaasas.

Mõtled sa Ameerika elule tagasi vaadates, et nüüd on see kõik jäädavalt seljataga?
Ei-ei. Tagasi tahaks ikka minna. Kui veel rääkida elust ratastel, siis ma pole inimene, kes tahaks kogu aeg kohti vahetada ja mitte kusagil paikseks jääda. Aga midagi kripeldab. Kas või New York. Käisin just filmi «Alfie» vaatamas ja äratundmisrõõm oli suur.

Kõik teavad su muusikalirolle ja seda, et sul on ilus hääl, mis sai esimese koolituse Ave Kumpase käe all. Ometi pole su elus ju ainult töö?
Ma ise ka ei mõtle nii, aga laulmine on lihtsalt väga kaua mu põhitegevus olnud. Selle järgi mind ju teataksegi. Ja ega tõtt-öelda paljuks muuks aega jäägi.

Ja pärast tööd? Kuhu jäävad näiteks pidutsemine ja sõbrad?
Tead, ma ei käigi väljas.

Tõesti?
Tõesti! Paar minutit tagasi just rääkisime trupiga jubedatest pohmellikogemustest. (Puhkeb heledalt naerma.) Kui teised küsisid, et mis mul neile vastu panna on, siis pidin tunnistama, et kahjuks pole ühtegi kogemust. Ma ei joo absoluutselt. Null. Kõiksugused pahed on minust eemale jäänud. (Naerutriller jätkub.)

Ja nagu näha, sa eriti ei kurvasta ka selle pärast.
Absoluutselt mitte.

Näitlejatelt küsitakse sageli, kas ja kuidas nad oma rolliga samastuvad. Kuidas sul oma tegelaskujudega suhted on?
Need on rollid, mis tulevad ja lähevad. Polly (tahumatu maakas etenduses «Hull sinu järele» – toim) oli väga minukauge. «Grease’i» Sandra oli ehk rohkem minulik.

Selline naiivne noorik?
Võib-olla jah. Kuigi tema tegelaskuju oli ikka (rõhutab) veelgi naiivsem ja tagasihoidlikum. Raske on analüüsida, kui palju mind neis tegelastes on.

Aga nüüd nimeta muusikalitegelane, kelle kohta saad öelda, et see oled tõesti sina.
Hmm, raske… (Pisuke paus.) Võib-olla Maria von Trapp «Helisevast muusikast».

Hoolitsev ja emalik?
Ei-ei, mitte see hoolitseja, vaid see, kes tuleb oma pagasiga mürraki! sisse ja… Alustab nullist uut elu ega karda seda, mis teda ees ootab. Ega karda oma seisukohti välja öelda. Positiivne kangelane, heeh.

Ei karda arvamust avaldada?
Kui ma asjast midagi ei tea, siis eriti sõna ei võta. Aga kui tean, siis võtan jällegi hästi julgelt. Kui mingi vaidlus tekib ja tean, et mul on õigus, siis käin nii kaua peale, kuni saan oma tahtmise.

Vaidled sageli?
Ei, mitte seda, aga olen suhteliselt otsekohene.

Näiteks?
Ooh, täna oli Koidul (lavapartner Koit Toome – toim) proovis näiteks mingi rätik peas. Mulle lihtsalt ei meeldi rätikud ja nii tegingi kõva häälega oma arvamuse teatavaks. (Naerab.)

Primadonnatsed seega.
Ma lihtsalt ei kohanda oma arvamust ümber, et teistele meeldida.

Teatad sa näiteks proovis nipsakalt, et see mulle ei meeldi ja seda ma ei tee.
Üks selline seik oli jah hiljuti… Lavastajal (Ain Mäeotsal – toim.) oli üks kindel idee, kuidas me peaks mängima. Ma ei suutnud seda teha. Pidin laulma ühte kohta nii, nagu mulle ei meeldi…

Broadwayle sa enam ei ihka?
See pole enam minu suur eesmärk. Kunagi küll otsustasin, et enne tagasi ei tule, kui olen Broadwayl käinud. Olin selles väga kindel. Aga see pole nii lahe, kui inimestele tundub. Enam pole see lihtsalt oluline.

Mis siis on oluline?
See, et elu oleks huvitav… Ja et süda oleks rahul.

Niisiis töö ja veel kord töö. Ikkagi tahan teada, kuhu sa ise jääd. Või oledki sa see Maria, kes lauldes läbi elu marsib?
Võib-olla tõesti. Mul pole ju ühtegi teist hobi. Viimane suvi passisin niisama, oli vaid üks esinemine. Rohkem ei teinud mitte midagi ja see oli lihtsalt ko-hu-tav. Olen lihtsalt püsimatu. Tahaks kogu aeg midagi teha. Lisaks «West Side Storyle» ootab ees mõisatuur Dave Bentoniga: laulame armastuslaule ja Jüri Kuuskemaa räägib neis mõisates juhtunud armastuslugusid. Romantiline värk!

On sul austajaid, kes toovad lilli või paluvad kätt?
Ei ole. Mul on üks salajane austaja, kes tähtpäevadel sõnumeid saadab, aga kellest ma ei tea mitte kui midagi. Ja täna tuli võhivõõra inimese käest sõnum. Sellised salaaustajad on toredad.

Pole vist neid, kes oleks näinud sind avalikel üritustel noormehega, kelle kohta võib öelda: ongi tema kallim.
Ei ole jah. (Muheleb.) Ma arvan, et ei näe ka.

Miks siis nii?
Olen juba kord selline. Ei taha lihtsalt rääkida ega näidata… Et kui pulmad tulevad, küll siis on näha. Haa! Aga hetkel ranges püsisuhtes ma pole.

Jääb töö, mis on teadaolevalt planeeritud 2006. aastani.
Just. Saabusin äsja Soomest, kus võtsin Helsingi Linnateatris vastu rolli Georg Malviuse lavastatud tükis «Hairspray». Headest pakkumistest pole mõtet loobuda.

Ühe New Yorgi muusikaprodutsendiga jäi sul kaup katki, sest sul polnud oma plaati ette näidata. Nüüd, mil plaat on valmis, asud seda agaralt pakkuma?
Jah. Nii see on. Eestis pole mul plaadiga vist suurt midagi teha, aga kui ma, kohver näpus, jälle kuhugi minema hakkan, siis võtan kindlasti kaasa. (Plaadile on Hanna-Liina kogunud just need lood, mida peab muusikalilauludest endale armsaimaks – toim.)

Ameerika elust rääkides oled tunnistanud, et seal ei tea kunagi, kellega ühel heal päeval kohtuda võid ja kellest karjääris abi on. Kas lauljal tasub juhusele loota?
Ütleksin jah, aga eks ma ise vist olen ses osas laisk. Palju käib ju suhtluse kaudu, aga mulle tundub natuke tobedana üksnes sellepärast kusagil seltskonnas viibida.

Milleks oled valmis, et saavutada ihaldatud positsioon?
«Läbi magamistubade» värki ma ei usu, kui sa seda mõtled. Pead ikka ise ka midagi tegema, mitte ootama, et äkki keegi tuleb tööd pakkuma. Naljakas, siin mõtlevad paljud artistid, et nad ei pea ettelaulmistele minema, kui on ennast kord juba tõestanud. Aga see pole normaalne, ettelaulmisi ja konkursse peaks kogu aeg korraldama.

Äkki pole eestlased harjunud konkureerima?
Kindlasti on see nii. Inimesed arvavad, et teavad ise, kui head nad on. Nad arvavad ka, et teised on sellest teadlikud. Nii see aga pole. Ameerikas on konkurents tihe ja nii tuleb ka igasse ettelaulmisse väga tõsiselt suhtuda.

Milline on su elu eredaim elamus?
Meenub üks päev Ameerikas. See oli reis Suurde kanjonisse. Minu mällu on see sööbinud kui kõige puhtam ja ilusam päev üleüldse. Kõik trupiliikmed oigasid, et ärme sellele kanjonireisile läheme, see on nii kallis. Mina jälle teatasin, et tahan minna ja lähengi.
Nii me siis lendasime seitsmekohalise lennukiga mägede kohal, istusin havailasest piloodi kõrval ja suhtlesin teiste läheduses lendavate lennukite juhtidega. Saad aru, teispool mäge hõljub imepisike täpike, millest kostab läbi eetri sõbralik hääl: «Hello, Hanna-Liina, I am here…!» Mul on meeles sel päeval saadud indiaani lõunasöök, matk kanjoni salakäikudes ja jalgade kõigutamine sõna otseses mõttes maailma serval. See oli jube lahe!

Miks nii?
Ma ei oska põhjendada, miks just see mulle meelde on jäänud. Näiteks «Grease’i» esietendusest ei mäleta ma midagi.

Ameerikas elades sul seda hirmu ei olnud, et kodustega võiks side nõrgaks jääda?
Eks see on kerge kaduma küll. Vahepeal tekkis lausa hirm, et kui jään kauemaks, näen oma vanemaid alles siis, kui neil on juba pea hall. Ameerikas on palju inimesi, kes ei julge koju tagasi tulla, sest äkki ei saa siis hiljem enam sinna. Minu arvates pole asi seda väärt. Mulle on oluline käia kodus nii palju kui võimalik.

Näeb sind keegi ka nutmas?
Hmm… On nähtud. Ma läksin isegi siin proovis endast välja – seesama hetk, kui lavastaja proovis mind panna tegema asju, mis mulle ei meeldinud. Ma ei suutnud enam kellegi häält kuulda, nutt tuli pahinal… Lihtsalt. Olen päris emotsionaalne.
Ja tundub, et kui mu auto oskaks rääkida, siis tema vist teaks kõige rohkem. Peamised nutuhood on just seal olnud. (Naerab.)

Lõpeta lause – kui sa ei laulaks, siis…
Hmm, arvatavasti ma siis tõlgiks. Siin filme, eriti Ameerika omi vaadates panen sageli tähele, et paljud asjad on valesti tõlgitud või suisa ära jäetud.
Siis vaatan küll, et issand jumal, kes neid tõlgib. Need on just need kohad, mis ehk esmapilgul eestlastele midagi ei ütle, aga mis on sealsele elule ja kultuurile ainuomased.

Hanna-Liina Võsa (23)
Kool:1999 Viimsi Keskkool; aktiivne kooliteatri näitleja (peaosad lavastustes «Lumekuninganna», «Mary Poppins», «Helisev muusika», «Oklahoma»)
Muusikakool: Ave Kumpase laululaste stuudio, 1996 Viimsi muusikakool (klaveri eriala), 2000 ETV kontsertkoor, 2001 Ameerika Muusika- ja Draamaakadeemia
Muusikalid: «Väike õudustepood» (Eesti Draamateater), «Kuningas ja mina», «Hüljatud» ja «Hull sinu järele» (Smithbridge Productions), «Grease» (lavastusturnee USAs)