Pöialpoiss tõrjus Mäeotsa nurka

Pruukis vaid Vanemuise draamajuhil Ain Mäeotsal Tampere teatrisse lavastama kaduda, kui tema udupeene disainiga kabinet üle võeti. «Tulin Soomest tagasi ja – halloo! mu toas istub pöialpoiss,» naerab draamajuht suure häälega.
Pärast ootamatuvõitu halloohetke meenus Mäeotsale küll, et kunagi sügisel palusid temalt jõuluajaks kabinetti laenuks Vanemuise pöialpoistemaa korraldajad. «Mõtlesin siis, mis see kakskümmend päeva ära ei ole. Siis unustasin ära.» Kuid vähe sellest, et draamajuhi töötoast on tänaseks saanud pöialpoisi kingipakituba, pole trepiski enam midagi argist. («See on raudselt kõige raskemini ligipääsetav kabinet Eesti teatris!») Või proovige ise täispika (peaaegu kaks meetrit Mäeotsa) tegelasena ukerdada mööda trepistikku, kuhu kunstnikukäsi on risti-rästi paigutanud hõbejaid torusid ning sama fantaasiarohke valgustajakäsi kogu ilu üle valanud sinist karva pro?ektorikiirtega. («Käis selline mõte, et kui meil peaks õudustükk tulema, siis on õuduste tuba jälle minu kabinetis!»)
Pentsik retk päädib imbumisega läbi kitsa dekoratsioonikoridori ruumi tagaotsa, mis draamajuhtimiseks jäetud. Igal juhul ajastab Mäeots töötunnid nii, et kaob selleks ajaks majast, kui lastehordid päkapikupesast läbi voorivad. Kui vaid uudistajad teaks, et pöialpoisi istumise all asuv nahkne diivan on väärikuse verstapost – Linnar Priimäe kunstilise juhtimise päevist pärit. Või et seinakell on ses ruumi tiksunud juba Kaarel Irdi aegadel. Viimast üritab Mäeots ka esitleda, aga – ups! – kella ei ole. «Kell on karu all!» kostab draamajuhi suust äge naer. Pöialpoisitoa seina ehib karu pinnalaotus – väga plüüsine ja väga võlts. Mäeots ronib ja päästab kella võiduka sõjahüüde saatel karuteki alt välja: «Nii-ii!» Kell ei käi. («Et karu ei tiksuks!»)
Kui neid päkapikke ja jõule ees ei oleks, paistaks välja, et Mäeotsa tööruumil on pastellrohelised ja -kollased seinad, sama karva aknakatted ja ülimodernne valgustus. Kunstnik Iir Hermeliini sisekujundus. «Algul soostus ta lihtsalt nõu andma. Lõpuks kujunes iseenesest nii välja, et ta kujundas selle ruumi ära,» särab Mäeots. Enne Iire invasiooni oli see suure saali tagune kabinet Irdi ajast saadik remontimata. («See nägi päris kole välja!») Mäeots ja külalislavastajad Untidest Ojasoodeni rügasid ses õudses toas kolm aastat, siis sai villand ja Iir tõi ilu majja.
Praegu on disainilu asendunud jõulusegadusega, et mitte öelda – viljaka kultuurkihiga. Draamajuhi töölaual vedeleb hulk tühje sigaretipakke («See on tubakapropaganda!») ning on täheldatav, et Soomes käiguga tüüpilise eestlasena korraks Belmonti sigarettidele üle läinud. Täna on palju.
Muu hulgas vedelevad projekti «Mullatoidu restoran» materjalid. Näitus ise – Peeter Lauritsa ja Ain Mäeotsa ühistöö – on praegu Helsingi botaanikaaias üleval, ehkki neli fotot tsenseeriti seinalt riiulisse. «Soome üldhuviajakiri Hymy avaldab need neli tsenseeritud pilti koos Peetri kommentaaridega.» Põhjuseks, miks need pildid näitusele ei passi, tõid soomlased, et botaanikaaias käivad ka lasterühmad. «Kui nad päevast päeva aga näevad «Terminaator 3» plakateid, mis on palju võikam, kurat, siis on see…» Draamajuhi lause jääb lõputa.
Kapi taha on varjunud halbade ja väga halbade näidendite kuhi. Umbes 20 ühikut. «See koosneb põhiliselt eesti uuematest näitekirjanikest, kelle nimesid üldjuhul ei teata.» Ilmselt on need autorid igas teatris halbade näidendite virnas. «No üks on näiteks pornonäidend. Täitsa räme lugu.»
Aga kus asub väikse Mäeotsa, poeg Arturi pilt? «Arturi pilt on mul mapi vahel. Võtsin selle Soome kaasa.»
Baarikapp Mäeotsa kabinetis on, aga tavaliselt ei seisa seal midagi. («Baarikapina toimib see vaid mõnda aega pärast esikapidu.») Viimasest esietendusest on sinna jäänud Larseni konjak. Tühi. Võidukas pilk. Esikapeod on aga ses ruumis tavanähtus.
«Kõige rajum oli «Meistri ja Margarita» järel – 25 inimest toas. Läbi käis vist rohkem.» Niisugust «raju» juhtub siis, kui esietendus on suures majas ja pidu liigub fuajeest eemale. Tuleb Mäeots mõne inimesega juttu ajama ja vaikselt suitsu tegema, siis lisandub teine, kolmas, neljas. («Siin ei korraldata, aga siin kujuneb.») Lõppkokkuvõttes räägib draamajuhiga vaikselt juttu veerandsada teatraali. Sama edukalt passib too tuba proovideks ja koolitööks ülikooli teatriteaduse tudengitega.
Muide, hoolega kinni kaetud vaade avaneb uuele kohtuhoonele. Suviti on asi hull: kui on päiksepaisteline ilm, siis lõõskab päike otse peale. («Konditsioneeri pole, aga soojendus on.») Akende avamine ei aita. Ent jahedal ajal kõõlub Mäeots enamiku päevast oma kabinetis, ja rõõmuga. («Ise esitan ka endale küsimust, mida ma siin teen…») Vastus: suhtleb. Meilid, telefonid ja näidendite lugemine.
Aga kui kuri näitleja audientsile tahab ja ukse taga jalgu trambib? «Nad ei trambi, vaid helistavad ette. Siia on nii kauge tulla, et targem on ette helistada,» naerab draamajuht. «Kui võõras siia kokkusaamisele tuleb, siis pean mina teada pärast pool tundi mööda maja taga otsima.»
Tavaliselt juhtuvat see ajakirjanikega, keda valvelauast draamajuhi juurde suunatakse: lõpuks on Mäeots neid leidnud näiteks kostüümitöökojast, kus nad hädise näoga seisavad ega oska enam kuhugi minna. Selline ebaloogilise asukohaga kabinet.