Loe

Põhjalainetus ja pealisvirvendus

Sirp, Tiiu Levald

Pjotr Tšaikovski „Jevgeni Onegini” Konstantin Stanislavski 1922. aasta lavastuse redaktsioon: muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Igor Nežnõi ja kostüümikunstnik Tatjana Tulubjeva (kõik kolm Moskva ooperiteatrist Helikon). 26. IV Vanemuise teatris.

Ilmselt seetõttu, et tänavu möödub 6. novembril 120 aastat Pjotr Tšaikovski surmast, on maailma lavadel lugematu arv „Jevgeni Onegini” lavastusi. Teos kuulub helilooja loomeelus tema eluraja lootusrikkasse perioodi ja selle libreto aluseks on värssromaan, mille kallal Aleksandr Puškin töötas seitse aastat.

Dostojevski nimetas „Jevgeni Oneginit” poeemiks, mis on „käegakatsutavalt reaalne, milles tegelikku vene elu on kujutatud niisuguse loomejõuga ja niisuguse täiuslikkusega, mida ei olnud enne Puškinit ja vist pole olnud ka pärast teda” (J. Lotman, „Aleksander Puškin”, tlk Piret Lotman, Varrak, 2003).

Julgesin oma muljete pealkirjas kasutada Voldemar Panso mõttekildu artiklist „Postmortaalne kiri Stanislavskile” (1990). Ja jätkan tsitaadiga Stanislavskilt samast artiklist: „„Kui primitiivne, naiivne, tühipaljas on lavaline tehnika! … las saabub kiiremini aeg, millal tühjas õhuruumis mingid uuestiavastatud kiired hakkavad meile joonistama värvirikaste toonide viirastusi, joonte kombinatsioone. Las mingid teised kiired valgustavad inimese keha ja annavad talle piirjoone ebaselguse, kehastuse, viirastuslikkuse, mida me tunneme unistustes või unenäos.” Pole olemas ühte – olustikulist Stanislavskit …Te olete talentidele laulnud kiidulaulu rohkem, kui keegi teine. Vist keegi pole nõnda talente otsinud kui Teie ja keegi pole talentidele nii palju tööd nõudnud kui Teie.”

Pärast Vanemuise väikeses majas kuuldud-nähtud Tšaikovski lüüriliste stseenide „Jevgeni Onegin” äärmiselt õnnestunud lavastust tekkis soov meenutada neid Panso mõtteavaldusi mitmel põhjusel. Kuna Dmitri Bertman on pühendanud selle töö Stanislavski mälestusele, kasutanud arhiivimaterjale, et taastada misanstseenid ning koostöös aastate pikku talle kindlaks jäänud koostööpartnerite kunstnik Igor Nežnõi ja kostüümikunstnik Tatjana Tulubjevaga ka lavapildid ja kostüümid, äratas see palju mõttevälgatusi.

Esiteks, üle pikkade aastate kohtusin ooperivaldkonnas lavastusega, kus on lugu peetud ühest äärmiselt olulisest faktorist – alateadvusest, mille ajel on inimeste käekäigus ajast aega ette tulnud ettearvamatult lõppevaid sündmusi. Panso on sõnastanud oma sellekohased mõtted samas artiklis järgmiselt: „Mis on meie kunstisuunast kasu, kui ei puhke „kõige peenemad, sügaval peituvad tundmused”; kui me põhjahoovuse asemel lepime pealisvirvendusega, kui puuduvad „inspiratsioonimomendid, mille ajal kohanemised sünnivad alateadlikult, purskuvad sisemusest ja pimestavad vaatajaid oma säraga””.

Ja teiseks, kogu lavastus on stiilipuhas: muusikaline materjal on säilitanud kõiges oma eheduse, autori remarkidest on peaaegu alati nüansipeensusteni kinni peetud ja lava visuaalne külg kostüümidest kuni äärmiselt lakoonilise, kuid meeleolusid toetava pildilise vormistuseni viib meid kaasa Puškini aega.

Olen elu jooksul näinud vist selle oopuse paarikümmet lavavarianti ning omal ajal kuulnud Estonia etendustel parimaid vene lauljaid (mällu on sööbinud vokaalsest aspektist täiuslikud Onegin-Mazurok ja Tatjana-Milaškina). Viimastel aastatel on Mezzo TVs näha olnud nüüdisaja parimate lauljate rolliesitusi, kuigi äärmiselt kummalisi esteetilisi printsiipe järgivais lavastusis ja seda just juhtivatel ooperilavadel. Selles kontekstis julgen väita, et Vanemuises nägin mõeldavaist üht paremat tulemust!

Harva tuleb ka praeguses vokalistide maailma ülilopsakas mitmekülgsuses ette variante, kus ühe etenduse kõik tegelased rahuldavad saalisolijat nii vokaalses kui esteetilises mõttes. Midagi pole parata – meie meeled harjuvad ruttu parimaga ja ootused on vastavalt ka häälestunud. Nii kaunist ja noort nelikut nagu Onegin – Linus Börjesson, Tatjana – Karmen Puis, Lenski – Merūnas Vitulskis ja Olga – Teele Jõks pole minu kogemustes enne ette tulnud!

Kui laskuda üksikasjadesse professionaalses mõttes, siis võib-olla tuleks eelseisva sügishooajani puudujääkide kallal tööd teha peategelasel, Rootsist pärit baritonil Linus Börjessonil. Kuna tema lauljatee on alles väga „roheline” (kuuldavasti on tal seljataga meditsiinihariduse omandamine ja lauljakoolitus lõppenud 2007. aastal Stockholmi ooperikõrgkoolis, millele jätkuks täiendus Vadstena akadeemias. Aastal 2006 debüteerinud ja seni peamiselt kõrvalrolle täitnud noor bariton on pälvinud Rootsi Wagneri Ühingu Bayreuthi stipendiumi) ja Onegini roll on talle esimene nii ulatuslik, siis on selge, et praegu on ooperi VI pilt, stseen Tatjanaga, talle liiga kõva pähkel. Siin läheb vaja juba dramaatilist häälekäsitlust ja kogemust oma energiat jagada. Kuid kuna tema rollikujundamine on äärmiselt õigel rajal ja temas on olemas kõik Puškini maalitu: „… ja kõikidele hakkab silma ta nõtkus, ta masurka-tants, ta briti dandy elegants, ta ülikond, ta juuste lõige, ta kergelt voolav prantsuskeel, ta vaba hoiak – mida’s veel …” (Betti Alveri tõlge), siis vääriksid pingutused eesmärki.

Karmen Puisi Tatjanas lummas juurteni minek. Rollilahenduses on leitud see oluline (miks kuulus Puškini eriline kiindumus oma kangelannale?) – siiras, puhas olend oma esimese tunde avalduses ja väärikaks jäämine saatusele alluvana teose lõpustseenis. Kirjastseen, mida ooperigurmaanid on kuulanud lugematuid kordi ka väljaspool ooperitervikut, on väga suurte salakaridega kergele sopranile. Aga just seetõttu, et Puis on oma loodushäälelt kõrge metso, sobib temale nii loomulikult suupäraselt selle partii tessituur, mis püsib valdavalt esimeses oktaavis. Ja suurim rõõm on seeüle, et tal on jätkuks õnnestunud Elizabethi (Donizetti „Maria Stuarda”) ja Charlotte’i (Massenet’ „Werther”) rollile tulnud kätte artistile olulisim – koostöö sellise professionaaliga, nagu on lavastaja Bertman, kes on osanud lauljas äratada veel peidus olnud dramaatilised ja lüürilised pooltoonid, mis koosluses dirigent Paul Mägiga andsid äärmiselt kaasahaarava elamuse ka vokaalses plaanis.
Erakordseks kujunes kohtumine sellise Lenskiga, nagu seda on Leedust pärit tenor Merūnas Vitulskis. Esimestest helidest peale köitis kaunis hääl, mis saanud hea koolituse (2009. a magistrikraad Virgilijus Noreika juhendamisel, kuid algusrajad Kaunases Jonas Antanavičiuse klassis (kes, muuseas, alustas oma lauljateed Tartus Rudolf Jõksi käe all). Ja, mis olulisim, äärmine siirus, musikaalne fraseerimine ja kirg kõiges: armastuses Olga vastu, kurbuses reetlikkuse avastamisel ja valus eluga hüvastijätul. On ju selles rollis nii mõndagi Puškinist endast – jäägitus kõiges ja julgus hädaohule näkku vaadata. Ei ole ime, et lauljat on märgatud: tema kontos on juba Nemorino Donizetti „Armujoogis” 2010. aastal Leedu ROs ning samas ka Lenski, 2012. aastal Alfredo Verdi „La traviata’s” Hispaanias.

Üllatavalt omanäolise Olga kujundas Teele Jõks, tema soojale metsole sobib see partii hästi. Seni on püütud küll kinni pidada Puškini, õigemini Onegini Olgale antud hinnangust kõneldes sõber Lenskiga: „… kas tead, ma oleksin kui luuletaja küll pigem teise kummardaja – sest Olga, sinu kaunitar, on võtta-jätta paras paar madonnaga van Dycki maalil: näost punane ja ilmetu ja ümar, kui see totter kuu seal totra taeva tagaplaanil” (B. Alveri tõlge). Jõksi Olga on noor, graatsiline ja lavastajaga koos on tabatud hoopis teine värvigamma: siin on naeru- ja tantsuhimulisi riukaid, mis ennustavad paarikümne aasta pärast oma ema, mõisaproua Larina uuestisündi – südamlik, kuid tavalise ja argisega leppinud pereema. Nakatavalt huvitav lahendus!

Erakordse elamuse taga pole üksnes kõigi nende nelja väga omapärane ja kaunis hääl ning igale maailmalavale sobiv välimus ega isegi muusikaline teostus äärmises sidususes Paul Mägi mõtlemisega nii fraseeringus kui dünaamikas, vaid just Dmitri Bertmani põhimõtteline lähtepunkt viia stanislavskiliku põhjalikkusega iga artist kui näitleja rolli sügavustesse, mis välistab igasuguse ilutsemise või pseudoromantismi laskumise – kõik oli tõene, kirglik ja liigutav.

Kindlasti kuuluvad samasse konteksti Filipjevna – Merle Silmato täisväärtusliku häälega kujundatud soe, humoorikas amm, Larina – Valentina Kremen kõlava ja veendunud vokaliseerimisega kelmikate nüanssidega pereema, kes kunagi unistanud ka oma Grandisonist moes olnud Richardsoni romaanidest, ja vürst Gremin – Koit Soasepp. Kuigi Soasepa lauljatee on olnud nii lühiajaline, on tal karisma ja oskus oma maailmaklassi kuuluva häälega (tema õpetaja, soome bassi Jaakko Ryhäse hinnang) võtta kuulajad oma hõlma! Ta ei ürita kedagi „mängida”, temast lihtsalt kiirgab seda soojust, stoilisust ja väärikust, mida Tatjana Greminis enim hindab.

Nii Triquet’ – Aivar Kaseste kui kõik kõrvalrollid ning koor on lavastajal ülimalt peente pintslitõmmetega välja joonistatud. Väga kaunilt kõlas tütarlastekoor, kes laulis teatrisaali rõdult – akustiline efekt korvas koori väiksuse täielikult. Ja mind absoluutselt ei häirinud lavakujunduse miniatuursus – olid ju selle ajastu mõisad tagasihoidlike mõõtmetega ja Greminite maja ballitantsude fragmentaarne ilmumine aitas vaatajal hoida tähelepanu loo peategelastel.

Vanemuise orkester on juba pikka aega tubli olnud, kuid tahaksin soovida neile juurdekasvu, siis tuleks ka mahtu kõlasse, mida eeldab Tšaikovski orkestripilt. Oli ju helilooja just 1876. aastal, kaks aastat enne selle oopuse loomist, külastanud Bayreuthi ja kuulanud Wagneri oopereid. Kindlasti olid sealsed elamused talle uueks inspiratsiooniallikaks.

Vanemuise „Jevgeni Onegini” lavastus aga vääriks salvestust Mezzo kanali tarbeks – et väärt teostus saaks nähtavaks laiale ringile!

10.05.2013