fbpx

Piret Simson: «4.30 ma tavaliselt heast peast üles ei ärka. Teinekord lähen hoopis magama sel kellaajal.»


Piret Simson pole pelgalt telehommiku «Värskelt õhus» saatejuht. Näitleja on. Mitte ainult Vanemuise laval, vaid teinekord ka kaamera ees. Vahet siis pole, kas tele- või filmikaamera. See naine jõuab palju.

Mil moel sina, teatrinäitleja, omal ajal telesse ehk siis «A4» sattusid? Miks see juhtus?
Kiur Aarma kutsus. Käisime samal ajal ülikoolis ja sellest ajast ma talle meelde jäin.
Inimesed, kes teatris harva käivad, väidavad, et pärast «A4» kadumist ekraanilt pole sind suisa kaks aastat näha olnud.
Kadunuks pole mind kuulutatud ja otsinguid pole algatatud. Pigem võib «A4» puhul öelda, et ma lihtsalt sattusin korraks teatri kõrvalt ka telesse. Vahepealsesse aega mahuvad poja sünd ja teatritöö. Ühtlasi siirdusin Ugalast Vanemuisesse.
Kuidas sattus sinu telejadasse «Värskelt õhus» juhtimine? Kui kergelt sellise telehommikuideega kaasa läksid?
See telejada koosneb mul senimaani ainult paarist projektist, nii et seda on raske jadaks nimetada. Aga nagu «A4gi» puhul helises lihtsalt ühel hetkel telefon – sel korral oli helistajaks saate produtsent ja režissöör Elo Selirand. Liitusin hea meelega, seda enam, et kaassaatejuht Owe Peterselliga on meil hea klapp.
Kas nood telehommikud on su päevakava kuidagi muutnud? Näitlejad alustavad ju tavaliselt tööhommikut kell 11. Kuidas selline režiimivahetus sulle mõjunud on? Kas päevaplaan on sassis?
Nendel päevadel, kui saade on, see tõepoolest muudab minu elurežiimi, sest 4.30 ma tavaliselt heast peast üles ei ärka. Teinekord lähen hoopis magama sel kellaajal.
Aga kuna see «Värskelt õhus» aeg on vaid väike periood minu elust, siis on nii elada vahelduseks päris huvitav. Varasel kellaajal mööda Pirita teed botaanikaaeda sõita on ülimalt eksklusiivne.
Kui kindlalt end telekaamera ees tunned? Ja mida mäletad päris esimesest «A4» ja päris esimesest «Värskelt õhus» tegemisest?
Inimese kohta, kes teeb elu esimest otsesaadet, polnud tunne kõige hullem. Mingi närv peab sees olema, see mobiliseerib. «A4st» on aega möödunud ega mäleta just palju. «Värskelt õhus» on saatejuhile tunduvalt suuremaid nõudmisi esitav saade ja see tundus kohe huvitav töö.
Kui mitu lavafopaad on näitleja Simsonil seni juhtunud?
Lavaka ajal tegime draamafestivali lõpetamise kava, kus mina pidin mängima Koidulat. Päeval proovis tundus kõik suurepärane, pidin luuletust lugedes liikuma piki vahekäiku.
Kuid õhtuks panin endale seeliku alla karkassiga alusseeliku. Pärast paari meetrit sain aru, et pingivahe on kitsas.
Prožektorid suunati minule ja pidin end lihtsalt väga suure jõuga pinkide vahelt läbi suruma, ristis hammastega Koidula luulet lugedes.
Kas Tšehhovi «Onu Vanja» Jelena Andrejevna või Vilde «Vigaste pruutide» Leena?
Eks ikka Jelena.
Kas «Õnne 13» või «Värskelt õhus»?
Seni pole põhjust olnud valida ühte kahest.
Teater või tele?
Jõuab mõlemat.
Suvine moosikeetmine või Kanaari saared?
Kanaaridel on jahedam kui pliidi ääres, sestap Kanaarid.
Kui tihti vaatad loojuvat päikest? Kui, siis kus?
Päikesetõus on ikka pisut seksikam teema.
Kõige räigem vandesõna, mida sinusugune malbe olekuga tegelane suudab avalikult kuuldavale tuua?
Ma parem ei hakka laduma. Aga selle malbe oleku eest aitäh.
Mis puhul – mille või kelle peale – üldse vandesõnad käiku läheksid?
Kuna mu laps on kiires õppimiseas, siis suunab ta mind tublisti oma kõnepruuki jälgima.
Kolm asja, mille üle sa oma elus tõeliselt uhke oled?
Selle üle ma veel mõtlen paar päeva. Kui keegi tahab väga teada, võib hiljem helistada.
Kolm asja, mida sa oma elus ilmtingimata korrata ei tahaks?
Puberteeti ilmselt ei tahaks korrata.
Millal viimati kurvastasid ja südamest nutsid? Mille peale?
Kurbus on liiga isiklik asi, et seda terve Eesti rahvaga jagada.
Kui öeldaks: mine, Piret, ja lenda kaheks nädalaks ära – kuhu sa siis suuna võtaksid? Väljalend oleks täna.
Austraaliasse. Täna küll ei läheks, seal on praegu talv.