Pille-Riin Purje teatrikommentaar: haruldane võimalus mõelda oma peaga
Urmas Lennuk on loonud juba kuuenda lavateksti “Tõe ja õiguse” põhjal – pealkiri “Meie oma tõde, meie oma õigus”, mängib Vanemuine Sadamateatris, lavastaja on Tanel Jonas. Eelmised viis pealkirja algasid sõnaga Vargamäe ja Albu vallas neid ka mängiti.
Lennuk mõtestab taas romaani esimest osa, andes distantspilgu vanale Andresele, kes meenutab oma elupäevi Vargamäel, mõtleb Krõõdale, Marile, Jussile. See, kuidas Lennuk Tammsaaret interpreteerib, on meie teatriloos uus etapp: ta sõnastab julgelt ja vaimukalt ümber Tammsaare keelt ja stiili, pikkides omasõnastusi pidevalt originaaliga; kujutleb ümber, kuidas võinuks olla, et Vargamäel oleks rohkem armastust – annab tegelastele tekstikohti, mida nad romaanis mõtlevad, ent ütlemata jätavad, loeb ridade vahelt.
Tanel Jonase lavastuses mängivad eri põlvkonnad: vana Andres on Aivar Tommingas, tema oleks võinud rohkemgi juures viibida, vaadelda. Peaosades teatri noorimad, kolm näitlejat 26. lennust: Veiko Porkanen jõulise Andresena, kulminatsiooniks palve Krõõda surres; helgelt nukker Krõõt on Kärt Tammjärv; üllatava lustiga karakterrollid, Lambasihvri ja Saunatädi, loob Jaanika Arum.
Tema kõrval senistest täiesti erinev kaval Sauna-Madis – napp ja täpne Riho Kütsar. Mari on Lennukile väga hingelähedane tegelane, tema retseptsiooni lisab oma saatusehelistiku Maria Soomets koos Priit Strandbergi tundetäpse Jussiga. Lavaõhustikus on määrav Priit Strandbergi tundlik originaalmuusika.
Üheks hellemaks hetkeks on Jussi enesetapp, huulil Laulu-Lullu lorilaul Andresest ja Marist, lüürilise hüvastijätuna. Põneva tõsikrutskilise Pearu loob Karol Kuntsel.
Urmas Lennuk jääb paradoksaalselt autoritruuks, tema lavamaailmad tekitavad alati soovi “Tõde ja õigust” hoolikalt üle lugeda, alati toob see kaasa avastusi, Tammsaare tekst on põhjatu.
Ainuüksi see on väärtuslik, mismoodi Lennuk puurdub äraleierdatud Andrese lausesse tööst ja armastusest, ei hakka seda kordama. Kõik teavad seda niigi, aga isegi arukaimad inimesed tsiteerivad seda kontekstiväliselt, ajuvabalt, süvenemata, Tammsaare mõttele risti vastupidi.
“Meie oma tõde, meie oma õigus” – kui keegigi Vanemuise lavastuse mõjul loeb “Tõde ja õigust” esmakordselt või ikka ja jälle, avaneb haruldane võimalus mõelda oma peaga, tunda oma südamega.