fbpx

Pilguheit lapsepõlve toob kaasa palju armastust


Tartu Postimees, Põim Kama

«Tappa laulurästast» esietenduse eel ütles lavastaja Urmas Lennuk Tartu Postimehele oma taotluseks heita pilk lapsepõlve süütusesse ja siirusesse ning näidata inimlikku headust. Saavutas ta aga palju enamat.

Lennuki käsitluses ei keskendu «Tappa laulurästast» rassismile ja romaanis kesksel kohal olnud kohtuasjale, vaid ennekõike tolerantsile ja ligimesearmastusele väga erinevatel tasanditel.

Selle rõhutamiseks on algtekstiga võrreldes ka mõned kaalukad muudatused sisse toodud. Näiteks on peategelase Nirksilma (Liisa Pulk) parim sõber Dill (Maria Soomets), kes romaanis oli Harper Lee lapsepõlvesõbra ja tulevase kirjaniku Truman Capote´i prototüüp, lavastuses poisi asemel hoopis tüdruk.

Ennekõike armastus

Sugudevahelised piirid on etenduses ähmased, nagu nad lapsepõlves ikka on, ning Dilli sugu muutub oluliseks alles siis, kui laste õrn sõprus on armastuseks kasvanud.

Näidendisse on toodud ka vihjed laste lesestunud isa Atticuse ja majapidajanna Cali vahelistele õrnematele tunnetele.

Seega keskendubki lavastus «Tappa laulurästast» ennekõike armastusele. Isa armastusele laste vastu ja vastupidi, aga samuti ligimesearmastusele ja hukkamõistu vältimisele, romantilisele armastusele, sõbralikule armastusele, õelikule-vennalikule armastusele. Armastusele, mis ei ole küll alati lihtne ja valutu, kuid siiski ilus ja kõikevõitev.

Vaatajate ees joonistub välja ka selge eraldusjoon meheliku ja naiseliku armastuse vahel, millest esimene toetub pigem õiglusele ja teine hoolivusele.

Paljukäsitletud klassikute lavale toomine on riskantne ettevõtmine. Väga tihti ei õnnestu nendele tekstidele laval elu sisse puhuda ning tulemus jääb tühi ja kale. Harva leiavad ka lavastaja tehtud sisulised muudatused kandvat ja veenvat põhjendust.

Selles valguses on Lennuki erakordselt õnnestunud lavastus tõeliselt rõõmustav. Nii algteksti valimise põhjused kui ka lavastuslikud taotlused on hästi ja põhjalikult läbi mõeldud.
Lavastaja sõnum on selgepiiriline ja puhas ning jõuab kohale vääramatult nagu rong jaama.

Lapsepõlve süütud muretud mängud käsikäes täiskasvanute murede ja narrustega. Vaadeldud ühtaegu ülima õrnuse ja tabavterava läbinägelikkusega. «Oh-oh-hoo, jaa-jah!» ütleks Bullerby vanaisa.

Lavastuse kandvaks jõujooneks on Nirksilma (Liisa Pulk) osatäitmise sügavus, puhtus, mängulisus ja vahetus. Seda toetab ülimalt hästi komplekteeritud näitlejanelik – Andres Mähar (Jem) ja Maria Soomets (Dill) laste rollis ning Hannes Kaljujärv (Atticus) ja Liina Olmaru (Calpurnia) täiskasvanutena.

Võimsad rollid

Võimsamad rollid jäävad lavastuses naiste kanda, kuid tervikut see tasakaalust välja ei löö. Üdini poisilik Dill (Maria Soomets) muutub ühtlustavaks jõuks õe-venna vahel ning õrn ja tõre vanatüdruk Calpurnia (Liina Olmaru) silub tõrkeid isa ja laste vahel.

Harva on õnne näha nii täiuslikult tabavat ja värsket näitlejatööd, nagu teeb Liisa Pulk Nirksilma rollis. Esietendusel oli võimatu näha temas midagi muud kui kogu lapseliku elurõõmu ja tunnetesügavuse kehastust.

Stseen Nirksilma ja isa tülist, mille järel laps endale piduliku kleidi selga paneb ja surema sätib, on üks võimsaimaid ja liigutavaimaid, mida näinud olen.

Urmas Lennuki «Tappa laulurästast» on nii siiras, lihtne, mõjuv ja puhas kõigest üleliigsest, et võtab sõnatuks. Klassika selle parimas kastmes. Paistab, et lõpuks on ammuoodatud uued tuuled Vanemuises jõuliselt puhuma hakanud ning on põhjust oodata huviga ülejäänud hooaega.

Esietendus
• Sadamateatris esietendus 9. veebruaril Harper Lee samanimelisel romaanil põhinev lavastus «Tappa laulurästast», mille on tõlkinud Valda Raud.
• Maailmaklassika hulka kuuluva teksti on dramatiseerinud ja lavastanud Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk.
• Kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Tarmo Kesküll (Rakvere teater) ja valguskujundaja Andres Sarv.
• Mängivad Liina Olmaru, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Liisa Pulk ja Maria Soomets, teksti loeb Sonja Svarts.
• Järgmine etendus on 15. veebruaril.
Allikas: Vanemuine