Loe

Pikk hoovõtt Tšaikovski tuules ja pehme maandumine Mozartiga

Postimees

Seekordne Vanemuise esietendus oli huviga oodatud. Kuidas koreograaf-lavastajana tundmatu Toomas Edur avab suurimate heliloojate Mozarti ja Tšaikovski partituurid, mis ei ole kirjutatud spetsiaalselt balletile?
Kas «E-duuri» koostisosadeks valitud klassikaline muusika on Eduri kui koreograafi visiitkaart? Kas lavastaja «näeb» muusikat ja «kuuleb» temas balletti? Kas tantsust saab muusika eksisteerimise vorm, st ekvivalent?

Treening või etendus?

Ballettmeistri tantsukeeleline sõnavara piirdub õhtu mõlemas osas akadeemilise klassikalise tantsu arsenaliga. Seega läbi klassikalise tantsu tähtede poole! Peaaegu et per aspera ad astra – mida muud kui raskused (aspera) see klassikaline tants siis ikka on.
Tšaikovski puhul demonstreerib lava teatraliseeritud vormis balletiartisti igapäevast treeningtundi. Sisuliselt pakutakse publikule klassikalist tantsukooli kui süsteemi, mille sammustiku väljatöötamisel on lavastaja Edur lähtunud artist Eduri isiklikest suurmeisterlikest oskustest nii variatsioonide, duettide, hüpete kui ka kõige muu osas. Ilma vähimagi ambitsioonita süžeele.
Tulemus on omaette väärtusena ilus. Esteetiline. Klassikalise tantsu vormi on õilsus, suursugusus, sära, graatsia ja jõud inimkeha idealiseeritud liikumisest juba sisse kodeeritud.
Kuid samas on alatiseks kinnistunud tõdemus, et igasugune kunstiline tulemuslikkus baseerub professionaalsete oskuste kogumile.
Et antud töös oma lavalolekut õigustada, peavad kõik balletitrupi liikmed keha täiuslikult valitsema ja klassikalise tantsu absoluutse viisakuskoodeksi endale teadvustama – laval on alati jäägitult ja lõpuni sirutatud labajalg.
Selleni kahjuks ei küündinud esietendusel isegi mitte solistid.
Tšaikovski osa on seega pühendatud klassikale – kandvateks kujunditeks kiirelt muutuvad lavajoonised, ranged poseeringud, hoolikalt valitud sammustiku kordamised. Kahjuks puudub lavastajapoolses ülesehituses arenev element. Seega on tants laval jäetud ilma vormitäiusest, st lõpetatusest.
Nii jäigi Tšaikovski osast tervikuna mulje kui mingist pikast hoovõtust, mida oli kaunikesti igav vaadata. Õhku jäi küsimus, kui kaua võib neid klassikalise tantsu treeningtunni nn klass-kontserte lavalt serveerida etendusena? Sellisena on žanr kui niisugune jõudmas selleni, et lõpptulemusena muutub tantsutehnika eesmärgiks omaette.
Balletiõhtu II osa Mozart osutus kindlasti enam õnnestunuks. Laval toimis harmooniline tervik muusika ja plastilise keele vahel. Tantsuliikumistes oli kujundlikkust. Tõsi, ega siingi küüni Edur lavastajana veel impressionistliku novelli vormitäiuseni.
Balletiminiatuure kummitab alati oht – teksti puudumine balletis ei tohi viia mõtte puudumiseni. Süžee puudumine sisutuseni. Muusikaline kujund ei pea samastuma ballettmeistri loodavaga. Esimene apelleerib vaid kuulmismeelele ja ei pretendeeri üldse vaatemängulisusele.
Ballettmeistri loomingut kontrollitakse siluva rangusega ja seetõttu on nõutav vaatemänguline selgus ja määratletus. Üldistatus muusikas ja balletis on erinevad, kuid nende samaaegsuses sünnib see kordumatu, mida nimetame balletikunstiks.
Õnneks ei «kleebi» Edur Mozarti muusikale külge kirjanduslikku süžeed ega lugu, mida muusikas ei ole. Lavastaja püüab väljendada, rõhutan, väljendada oma koreograafilistes kompositsioonides muusikas kuuldud emotsiooni.
Ja selles ongi kogu ballettmeistri ande erakordsus. Sellega kontrollitakse ballettmeistri koreograafilise fantaasia rikkust ja originaalsust.

Arenguruumi on

Tšaikovski puhul seekord selleni veel ei jõutud, küll aga toimus Mozarti puhul plastilise keele lähenemine muusika analoogile. Õnnestunult on välditud tantsu neutraalsust muusika suhtes.
Kokkuvõtvalt, balletiteatri olemust hästi tundva Toomas Eduri esimeses lavastajatöös on võrdselt nii lootustandvat tulemuslikkust kui ka tohutut arenguruumi edaspidiseks.
Maleterminoloogiast laenates – avang ehk debüüt on läbitud, edaspidisteks käikudeks (valikuteks) jätkugu rahulikku meelt.
Lõpetuseks küsimus ei tea kellele teatri juhtkonnast. Kas I osa napid 30 minutit ja II osa 35 minutit ongi teatrietenduse piisav pikkus?
Või oli õigus suurel Kaarel Irdil, et miniseelik ja teatrietendus ei ole eales liialt napid.

15.11.2005