fbpx

Pidetu ja pingevaba «Persona»


Vanemuise väikeses majas etenduv «Persona» on kahtlemata julge lavastus, mida on raske vaadata paralleele tõmbamata. Ja kuigi Ain Mäeotsa lavastus suudab tekitada vähemalt sama palju küsimusi kui selle lähtematerjal, Rootsi lavastaja Ingmar Bergmani samanimeline film, on lavastuse emotsionaalne mõju filmiga võrreldes tunduvalt tagasihoidlikum.

Etendus on algusest peale pingevaba, kuigi pinge tekitamiseks on ometi võimalus olemas.

Vaikimise tõttu hospitaliseeritud Elisabet (Linda Kolde) on ohjeldamatult lobiseva arsti Alma (Ragne Pekarev) vastand. Kuigi sõnatu, on Elisabet osavõtlik suhtleja, mis muudab tema vaikimise formaalseks. See ei tekita pinget, mis saaks etenduse jooksul kasvada ja vabaneda, ning nii ei jõua vaikimise passiivne agressiivsus publikuni.

Alma on justkui Elisabeti vormiline vastand, kuid tema mõju on samasugune. Alma on algusest peale ebastabiilne. Tema juhuslik jutuvada küll kasvab ja valjeneb ning jõuab lõpuks ka toore kisani, kuid selline areng on liiga ootuspärane, et laadida publikut emotsioonidega.

Piiratud julgus

Kuna etendus ei kasvata algusest peale pinget ega ole emotsionaalselt laetud, ei pääse ka alles etenduse teises pooles avanev konflikt täiel määral mõjule. Etenduse alguses domineerib Alma verbaalselt, etenduse lõpuks on ta ka füüsiliselt agressiivsem, mistõttu väljub Alma konfliktist Elisabetiga võitjana.

Elisabeti identiteet laguneb koost. Tema mälestustest ja segastest tunnetest saab lõpuks kontrollimatu loba, mis teeb teda Alma-sarnaseks niivõrd, et kohati on raske aru saada, kumb tegelane räägib. Ja niipea kui kahe tegelase kõnet ei ole enam võimalik eristada, laguneb laiali ka vastandusele ehitatud konflikt.

Pingevaba teemaarendus ja tegelastevaheliseks kähmluseks taandatud konflikt muudab lavastuse tervikuna tühjaks ja igavaks. Ka Bergmani filmi võib pidada igavaks, kuid selles igavuses on psühholoogilist sügavust ja painajalikku kulgemist, mida lavastuses ei ole. Justkui oleks julgus teemat valides otsa saanud.

Mõned julged valikud väljenduvad aga helipildis. Muusika on valitud ja etendusse paigutatud oskuslikult, kuid seda valusamalt kriibivad helikujunduses kõrva dialoogi pikitud müravalangud. Need on ajastatud nii, et tõmbavad tähelepanu dialoogilt ära enne, kui näitlejad jõuavad olulise hetke tähelepanuväärseks mängida. Müra ei toeta dialoogi ega too kaasa muutust, mistõttu mõjub see pidetu ja kohatuna.

Lõpetamata lood

Igati loogiliselt on etendusse paigutatud Emer Värgi videokujundus. Selles on kasutatud kaamera võimalust pääseda tegelastele lähedale ja seda on tehtud nii, et laval toimuv ei kaota seeläbi oma tähtsust.

Vaataja saab kaks vaatepunkti, mis täiendavad, aga ei korda teineteist. Stseenid, mis jõuavad vaataja ette ainult video vahendusel, on lavastatud tundlikult ja maitsekalt ning tekitavad kõhedust ja ärevust paremini kui see, mis toimub laval.

Sama nauditav on ka Kristjan Suitsu lava- ja kostüümikujundus, mille kõrval pole sugugi vähem oluline külm ja niiske keskkond, millesse kogu tegevus on paigutatud. Laval hõljuv vine, veepinnalt peegelduv valgus, helesinine siidist kimono ja raske villane tekk loovad minimalistliku koosluse, mis on samal ajal anonüümne ja isikupärane, mõnus ja ebamugav.

Õnneks on Bergmani filmi tõlgendusvõimalused, lahtised otsad, vastamata küsimused ja psühholoogiline rägastik säilinud ka Mäeotsa lavastuses. Seega ei pea etendusele minnes kartma mitte seda, et filmi pole näinud, vaid seda, et lõpetamata lood jäävad kummitama.

(Tartu Postimees, 29.01.2019)