Petruška pärastlõuna

Maarja Paalits, femme.ee

Alates märtsikuu kolmandast laupäevast lisandus Vanemuise mängukavva balletilavastus “Petruška pärastlõuna”. Kõigile neile, kel oivaline muusika, vapustav koreograafia ning ahhetama ja ohhetama panevad kostüümid kõrvuni naeratuse näole võluvad, on “Petruška pärastlõuna” rangelt soovituslik!

“Petruška pärastlõunas” kostitavad teatrikülastajat Igor Stravinski “Petruška”, Claude Debussy’ “Fauni pärastlõuna” ja Maurice Raveli laulutsükkel “Šeherezade”. Tantsuetenduses kaasalööjate nimekiri iseenesest on juba aukartustäratav: koreograaf-lavastajaks Pontus Lidberg (Rootsi), kostüümikunstnikuks Triinu Pungits ning valgus- ja lavakujundajaks Patrik Bogårdh (Rootsi). Ja otse loomulikult veel ka kõik need lillesülemeid väärivad osatäitjad!

Kuna Femme silmi nuumasid erakordselt jõudsasti just nimelt kõik laval nähtud kostüümid, palusime Triinu Pungitsal ja Pontus Lidbergil imetabastest rõivastest pisut lähemalt rääkida.

Triinu Pungits, kostüümikunstnik

Kuidas jõudsite sellise projektini nagu “Petruška pärastlõuna”?
Ettepanek tuli Vanemuisest Mare Tommingaselt. Olen selle üle ülimalt rahul ja õnnelik, sest töötada koos selliste isiksustega on puhas rõõm ja kompliment minu loomingule.

Natuke numbritest ka: kui mitut erinevat kostüümi võib etenduses näha?
Umbes 20, peast ei suuda meenutada täpset arvu, aga päris palju.

Nähes laval kõiki neid fantastilisi kostüüme, hakkab peas paratamatult haamerdama küsimus, kui palju aega ja energiat kõigi nende rõivaste loomisprotsess küll nõuda võis?
Pea aasta seedimist ja palju mõtteid, viimased kolm kuud olid ehk kõige töömahukamad ja produktiivsemad. Sel ajal valmisid reaalselt kavandite järgi kostüümid, toimusid materjalide otsingud, proovid jne.

Kas “Petruška pärastlõunas” nähtud kostüümide ideed olid juba enne projektiga liitumist idanema hakanud või on need inspireeritud just nimelt konkreetsest etendusest?
Looma-linnu teemat olen oma loomingus varemalt katsetanud ja seetõttu oli mul vundament juba rajatud, oli hea edasiarendusi leida ja antud konteksti sobitada. Peategelased tuli tunnetada ja eelneva loominguga pole olnud mingit seost, kuid siiski-siiski, mõned lõikelised lahendused sai kasutusele võetud.

“Petruška pärastlõuna” ei olnud Teie debüüt kostüümikunstnikuna. Aga kuivõrd erines see teatriprojekt varasematest?
Koostöö paljude erinevate inimestega, nende tööharjumuste ja kogemustega, seltskonda sobitumine ja mitmekesisuse tunnetamine – seni olen harjunud töötama õmbleja ja modelliga. Igati väärtuslik ja huvitav kogemus, huvitavad isiksused ja toredad mõttevahetused. Tuleb leida kompromisse ja vahel tuleb hea idee loovutada tehnilistele võimalustele ning arvestada tantsija vajadusi.

Mis on kostüümikunstniku ja moekunstniku töös sarnast, mis erinevat?
Moekunstnikuna ei pea silmas pidama mugavat äraolemist ja võib piirata liikumisvõimalusi, ehk siis laialdasem haare. Kostüümikunstnikuna pean arvestama võimalust liikuda, hingata, näha ja kuulata muusikat.

Moekunstnikuna olete iseenda peremees, ent etenduse puhul peab arvestama ka lavastaja nägemusega. Kuivõrd olite kostüümide loomisel seotud balletietenduse süžeega, lavastaja ideede-nägemustega jne?
Koostöö tähendabki paljuski ärakuulamist ja selle järgi tegutsemist. Kostüümikunstnikuna ei oska näha ega ette kujutada, kuidas töötab mõni element tantsus, kui on vaja näidata näiteks lihasmassi tegevust kehas või pinget näos. Koostöös tuleb leida ühiseid jooni ja tajuda üksteise mõtteid, ei saa olla lõpuni egoistlik.

Balletietenduse tarvis loodud kostüümidele seab omad piirangud ka tõsiasi, et tantsija peab saama ennast kostüümis vabalt liigutada ning kostüüm peab kõigele sellele liikumisele ka vastu pidama. Kas selliste läbinisti praktiliste asjaoludega arvestamine oli Teile väljakutse või pigem loomingulisust pärssiv?
Kindlasti läheb palju-palju uhket kaduma, aga teisalt peaksingi olema mina kostüümikunstnikuna osav, et tuua välja parim võimaluste piires. Väljakutse kõige positiivsemas mõttes!

Ma tean, et ilmselt ei ole seda poliitiliselt korrektne pärida, aga kas Teil on “Petruška pärastlõuna” tarvis loodud kostüümide seas ka oma lemmiklaps, s.o mõni kostüüm, millega kohe eriti rahul olete?
On küll. Etenduses astub üles suur hulk tegelasi, nii et täppipanemise võimalus on olemas. Kuigi kunstnikuna ei saa olla peaaegu kunagi lõpuni rahul ja pärast tüki esietendumist on mõtted juba teised.

 

Pontus Lidberg, lavastaja

Mida arvate “Petruška pärastlõunaks” loodud kostüümidest?
Ma arvan, et Triinu on tõeliselt unikaalne ja loominguline kunstnik, kes mitte üksnes ei loo imeilusaid kostüüme, vaid julgeb kehtivatest piiridest välja astuda ilma, et ta sealjuures peaks olema provokatiivne. Balleti tarvis loodud kostüümid on poeetilisemad, mõtteid turgutavamad ja erinevad kõigest varemnähtust. See on aga  just nimelt see, mida ma tahtsin.

Kuidas sujus koostöö Triinuga?
Triinu on armas inimene ja ta teab, mis näeb visuaalselt hea välja. Suurepärane!

Kas Teil oli selge ja kindel nägemus, millised kostüümid välja peavad nägema või olid Triinul loomeprotsessis vabad käed?
Algatuseks tutvusin ma väga põhjalikult Triinu loominguga ja olid mõningad elemendid, mis mulle tema varasematest töödest eriti meeldisid ning ma palusin teda nendega edasi töötada. Kindlatele osadele olid mul ent ka kindlad nõudmised. Muidu aga oli Triinu rohkem või vähem oma töös vaba.

Olgem ausad: Triinu loodud kostüümid on kapriissed. Kuidas mõjutas see tõik Teid ja Teie plaane lavastajana? Kas pidite kostüümide nimel mingeid ohverdusi tegema?
Kõige keerukam oli, et osade peensusteni viimistletud kostüümide valmissaamine võttis kaua aega. Seepärast ei olnud mul aga alati sedavõrd palju aega harjutada koos kostüümidega, kui ma oleksin ehk soovinud.

Niisiis: kõik need, kel tuli nüüd hirmus suur tahtmine paljukiidetud kostüüme imetleda ja tantsulavastust nautida, seadku aga kingakesed Vanemuise poole teele.

 

Link femme.ee kodulehele http://www.femme.ee/moekas/kollektsioon/6287 .