„PETRUŠKA PÄRASTLÕUNA” Kolm pilti ja küsimused
Teater.Muusika.Kino, Leenu Nigu
Balletilavastus Igor Stravinski „Petruška”, Claude Debussy „Fauni pärastlõuna” ja Maurice Raveli laulutsükli „Šeherezade” muusikale.
Koreograaf-lavastaja: Pontus Lidberg (Rootsi). Kostüümikunstnik: Triinu Pungits. Valgus- ja lavakujundaja: Patrik Bogårdh (Rootsi). Muusikaline juht ja dirigent: Aivo Välja.
Osades: Karmen Puis (vokaalsolist), Aivar Kallaste, Takuya Sumitomo, Ilja Mironov, Silas Stubbs, Saori Nagata, Nashua Mironova, Hayley Jean Blackburn, Mai Kageyama, Raminta Rudžionytė, Colin Thomas Maggs, Elias Girod, Vladimirs Latišonoks, Jonathan Ammerlaan, Anna Shircliff, Julia Litvinenko, Kristina Markevičiutė, Janika Suurmets, Emily Hughes, Valentine Legat, Marta Marcelli, Rebecca Peters, Laura Quin, Alens Piskunovs, Sergi Terns Goma, Daniel Szybkowski, Anthony Maloney, Julia Kaškovskaja, Milena Tuominen, Rita Dolgihh, Rosamund Ford, Fenella Cook, Ruslan Stepanov, Matthew Jordan, Janek Savolainen, Vjatšeslav Ladoškin.
Esietendus 20. märtsil 2010 Vanemuise suures majas.
1. pilt
Pimeda lavaruumi keskel lööb järk-järgult kumama maheoranži valgust heitev prožektor. Kõrbepäike lavatossus. Selle ees aimub publiku poole kõndiva laulja tumedat siluetti.
Aasia, Aasia, Aasia. Need vanad suurepärased maad oma muinasjuttudega, kus fantaasia magab kui valitsejanna.
Nõnda algab Raveli „Šeherezade”. Sopran Karmen Puis esitab Triinu Pungitsa imposantses tualetis prantsuse keeles orientalismimaigulise retsitatiivse laulutsükli. Taamal lavasügavuses võib aimata kostüümide abil „deformeeritud“ lamavaid tantsijakehi, mis aeg-ajalt küljelt küljele rulluvad. Tõstetud käed ja staatilisus. Tühja lavakarkassi tekitatud lubadus täituda millegi maagilisega. Ootus, et uinunud olendid lavaruumis ärkaksid ning vaataja himurale silmale avaneks eksootiline ja värviküllane fantaasiamaailm. Puis laulab, valgus muundub soeoranžist külmsiniseks, Aivar Kallaste ja Ruslan Stepanovi kehastatavad kaks seelikus olevust tõusevad hetkeks, kuid ainult selleks, et kohe teiste unihiirte ja tudulindude sekka põrandale naasta. Lavakarkass, mis oma alastuses loob huvitavalt kummastava efekti, jääb tühjaks ja pingega täitmata. Karmen Puisi õlgadele on asetatud liiga raske koorem — lennutada üksinda, lauluga, üle orkestriaugu publikuni võõrkeelne visioon kohe-kohe avanevast unelmariigist. Ent see tõotatud fantaasiamaa jääb lõdvalt staatiliseks. Näib, et Valitsejanna Fantaasia seekord ei ärka.
2. pilt
Debussy „Fauni pärastlõuna” flöödihelide saatel ilmub lavale viis tantsijat. Soolisi erinevusi tasa lülitades liigub see kooslus kui viieosaline organism. Sujuvalt libisevad tantsijad üksteise järel riietest välja, et oma hall kostüüm järgmisele pärandada. Beež, alastust (või karakteri tõelist olemust?) markeeriv kostüüm annab igaühele võimaluse hetkeks teistest erineda, etendada ülejäänute taustal oma lüheldast soolot. Balletilikult pingestatud kehad liiguvad üksteist toetades, tõstes, põrandale viskudes. Kohati lõhustuvad nad viieks algelemendiks, et siis jälle ühtseks viiejäsemeliseks kehaks koonduda. See keha voogab, kasutades koreograafilises tekstuuris leidlikult ära nii balletitehnika pingestatust kui ka moderntantsu sujuvust, kontaktimprovisatsiooni usalduslikkust ja põrandapinda kui kuuendat partnerit. Noor rahvusvahelist tunnustust pälvinud koreograaf Pontus Lidberg on pannud Vanemuise noored balletitantsijad liikuma huvitavas kehakeeles, mis balletijuhti Mare Tomminga sõnul olevat esialgu osutunud parajaks pähkliks. Aprilli alguse etendusel on raginaid uue liikumispähkli kallal veel tunda. Teistsuguse liikumisloogikaga kehad justkui osutaksid koreograafiale vastupanu. Üleminekud on kohati rabedavõitu ning kobavad. Ent maikuu alguseks näikse olevat toimunud tunnustamist väärt kohanemine ning viis osalist (Ilja Mironov, Nashua Mironova, Hayley Jean Blackburn, Colin Thomas Maggs ja Elias Girod) on saavutanud nauditava sujuvuse. Kui järg jõuab viienda osalise „sooloni”, selgub, et ootuspärase beežika rõivastuse asemel on halli pealisrõiva all peidus hoopis tantsuajaloo raudvarale, Wacław Niżyński koreograafiaga „Fauni pärastlõunale” viitav lehmalaiguline faunikostüüm. See erinevus, mis ilmselgelt hälbib eelnevate minutite jooksul vaataja ees lahti rullunud normist, põhjustab viiendale liikmele ilmselget ebamugavust. Ning alles pärast mõningat kõhklemist on Faun valmis loobuma turvalisest hallikast kaitserõivast ning leppima nüüdseks vormiriietuse lõplikult hüljanud kaaslaste survel oma „sisima” olemusega. Sarvede pähe asetamist võib mõista kui leppimist enese loomusega, rahunemist ning väärikat omaksvõttu, aga ka vähemuse alistumist enamuse survele. Kõhkleva Fauni leppimist sarvekandja staatusega võimaldab näha veel ka riukalik vastulugemine.
3. pilt
Teise vaatuse alguseks lebab laval jälle Pungitsa lille-linnu-loomaainelistes kostüümides seltskond. Nende keskel teeb dramaatiliselt tumedaid hüppeid dickenslik nukumeister (Vladimirs Latišonoks), kes ühel hetkel kaltsunukust Petruška (Takuya Sumitomo) ellu äratab. Ehkki vaatajale on kavalehel lubatud tavapärasele Petruška loole omaste stampide ja stereotüüpide hülgamist ning mitmekülgsemat karakterite käsitlust, on laval norgus pea ning abitult rippu kätega Petruška, nukulik ja koketne Baleriin ning selle sile ja macho’lik austaja Maur. Rollijaotus ja kasutatud elemendid on võrdlemisi klassikalised, kuni kookospähkli ja langeva lumeni välja. Aeg-ajalt tuuakse mängu visuaalselt efektne varjuteater, mis on iseäranis paeluv just valge lina tagant aimuvate tegelaste mõõtmetega mängimise tõttu. Samuti tekitab kohatine peategelaste mitmekordistamine (mõnikord on laval korraga viis Petruškat, viis Baleriini ja viis Mauri) väga huvitava kummastusefekti. Teisikud kuuluvad lummutiste salakambrisse samavõrd kui elustuvad nukud ning loom-lindinimesed ja selles osas mängib Lidberg üsna klassikalistele motiividele, mis kõik seostuvad „fantaasiamaailma”, „maagia”, „üleloomuliku” ja muu sellisega (kuigi kavalehe põhjal võib tegelaste topeldamise taga mõista ka tõdemust, et inimeseks olemine kätkeb alati mitmetahulisust, igal indiviidil on mitu nägu ja tegu, mis võivad erinevates olukordades esile tulla). Kolme peategelase armukolmnurk vaheldub pildikestega juba korduvalt lavale ilmunud fantaasialoomadega, seejuures jääb seos Petruška vastamata armastusloo ja lill-lindinimeste vahel võrdlemisi segaseks. Ehkki Nashua Mironova ja Hayley Jean Blackburni/Mai Kageyama esitatud kahe fantaasiaolendi duett (Ruslan Stepanovi tantsitud veel ühe „fantaasiaolendi” kohatisel toetusel ja osalusel) on nii koreograafiliselt kui ka esituselt iseseisvana täiesti nauditav.
Küsimused
Peamine „Pertuška pärastlõuna” puhul tekkiv küsimus võiks kõlada järgmiselt: mis on eespool kirjeldatud kolmel pildil ühist, et neid kokku nimetada kavalehel ja mujalgi „balletiks kahes vaatuses”? Vastuse variante on mitu, ent ükski neist ei näi olevat päris ammendav. Pigem näikse olevat kohasem rääkida kolmeosalisest teatriõhtust, mis koosneb laulutsüklist ning kahest lühiballetist. Ent mis seob need tervikuks?
Napp publik näib mõlemal korral (8. aprill ja 5. mai) olevat võrdlemisi nõutu. Iseäranis näib tekitavat küsimusi esimene vaatus, Raveli „Šeherezade” ja Debussy „Fauni pärastlõuna”. „Mis see siis nüüd oli?” Vanemuine on varasemate muinasjutuliste, visuaalselt lopsakate balletilavastustega kujundanud vaatajates paratamatult teatavaid ootusi. Ning ka „Petruška” puhul on lavastust ümbritsevad paratekstid, reklaamplakatitest meediakajastusteni, pigem seda ootust toitnud. Tundub, et just esimese vaatuse esimese pildi puhul oleks vaataja justkui valesti häälestatud. Iseenesest pole selles mitte midagi halba. Kunst, sealhulgas ka klassikalisele tantsutehnikale toetuv ballett, ei pea tingimata pakkuma silmailu ja eskapistlikku pagemisvõimalust argisest, vaid võib mõjuda õrritavalt ja mõtlema panevalt. Fragmentaarsus ja ebakõlalisus võivad toimida kunstilise võttena. Postmodernne tants on vaataja ootuste ning üldarusaamadega tantsu ontoloogilisest olemusest mänginud nõnda kaua, et sellestki on kujunenud peaaegu omaette norm. Ent vaadeldaval juhul ei paista lavalt ka seda teadlikku eelootuste nihestamist ega võimaluste avardamist. Mõte liigub tahes-tahtmata pooliku tantsuelamuse põhjusi otsides nadidele radadele: ons siin tegemist ajapuuduse, mõttehõreduse või ajatäitega, et täispika lavateose ajamaht ikka täis tuleks?
Sisuliseks ühendusniidiks kahe tantsulise pildi vahel on lavastaja nimetanud palju korratud identiteediteemat. „Fauni” puhul nähtub kavalehelt, et selle sõnum on enese loomusega leppimine, „Petruška” aga lahkab isiksuse mitmekülgsust ning suhtlemisvõimetuse tagamaid: „…inimesed on need, kes nad on, ning peavad seda tunnistama, et olla võimelised muutuma ja saama täiskasvanuks.” Fantaasiale rõhumine tegelaste galeriis ja identiteedile keskendumine kavalehel jätab õhku küsimuse nende kahe vahekorrast. Nõnda nagu lavategevus erinevates piltides, nii ei näi ka kujutlusmaailm ja inimese „tegeliku” olemuse otsimine käesoleval juhul kuigi hästi kokku kõlavat. Fantaasia ja identiteedi ühildamise võimalusi loomulikult on, ent neid pole kas leitud või osatud veenvalt väljendada. Ühe variandina võiks ju mõelda, et me loome end kujutlusvõime kaudu lakkamatult. „Tõelise” olemuse tabamise asemel võiks mõelda identiteedist (mis tahes-tahtmata on alati mitmetine) mänguliselt ja katsetuslikult, iseendaga leppimise asemele kerkib pidev iseendaks saamine. Praegu jääb aga meelde mõlkuma küsimus, kas iseenesest nauditavale koreograafiale pole mitte lihtsalt isiklikult läbi tunnetamata, kuid „sügavusele” pretendeeriv teema külge poogitud… <br />Lavastuse pealkiri „Petruška pärastlõuna” koos valitud muusika, tegelasgalerii ja kohatise kostüümikasutusega viitab ilmselgelt tantsuklassikale. Kahekümnenda sajandi algul Pariisi vapustanud legendaarse Ballets Russes väärikas vari hõljub kõigi kolme tüki kohal. Kui „Fauni pärastlõuna” 1912. aastal esietendus, peeti seda nii Debussy muusika kui ka Wacław Niżyński koreograafia poolest pöördeliseks teoseks ning nii mõnigi tantsuajaloolane on pidanud just Niżyński loomingut üheks esimeseks modernismi kuulutajaks tantsukunstis. Aasta varem lavale toodud koreograaf Mihhail Fokini „Petruška”, mille peaosa tantsis Niżyński, kuulub samuti klassikalise balleti raudvarasse. Raveli laulutsükli valiku taga võib aga aimata üht teist „Šeherezade’i” — samuti Fokini koreograafiaga ning Niżyński palju kiidetud osatäitmisega balletti, mille muusika on kirjutanud Nikolai Rimski-Korsakov. Ehkki Pontus Lidberg on väitnud, et tema eesmärk oli „… taasluua nende tantsude esialgset olemust …” , jääb ka suhe tantsuajalooga võrdlemisi segaseks. Varasemate tantsutööde slepp on lavastuses selgelt tunda, ent sellest ei suudeta end ei lahti rebida ega seda originaalselt ümber mängida. Klassikaga flirtivaid viiteid on pikitud siia ja sinna (faunikostüüm, karakterid „Petruškas”), ent sellega ei minda kuigi kaugele.
Paljulubavat ainest „Petruška pärastlõunas” näikse olevat küllaga — tunnustust pälvinud koreograaf, säravad kostüümid, väga hea valguskujundus, noor ja arenemisvõimeline trupp, tantsuajalooline materjal, millega tänapäevast lähtudes suhestuda. Koreograafiliselt ja visuaalselt huvitavaid hetki leidub siin küll, ent tunnetuslikum, filosoofilisem, üldinimlikum „sisu” jääb kuidagi ebaveenvaks ja kunstlikuks. Lavastuse loojad meenutavad kohati viit Petruškat — püütakse sihtida mitmesse suunda korraga, suutmata valida üht ja keskenduda sellele. Tugevatest komponentidest ei teki tugevat tervikut, puudu näikse olevat üksikelemente ühtseks tekstuuriks koondav dramaturgikäsi. Kas võimetus oma tundeid väljendada on nii teose teema kui ka selle peamine probleem? Wacław Niżyński olevat oma loojapositsiooni võtnud kokku järgmiselt: „Olen filosoof, kes ei arutle. Vaid filosoof, kes tunnetab.” „Petruška pärastlõunast” jääb mulje, et tugev tantsulooja pole julgenud usaldada oma tunnetuslikke, kehalisi, instinktiivseid mõtteid ja on pookinud ihulistele ideedele külge koolikirjandit meenutava „sisu”. Tants iseenesest seda tingimata ju ei vaja.
————————————————————————————————————————————————————————-
Mari Hiiemäe. Petruška pärastlõuna. — Äripäev 19. III 2010. Kättesaadav internetis: https://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=uudis_edasi&mid=438&id=14987&lang=est
Kavalehelt.
Vanemuise välksõnum 15. III 2010. Leitav ka internetist: https://www.vanemuine.ee/index.php?sisu=uudis_edasi&mid=10&id=14985&lang=est