Peta, sest sind petetakse

Ainus idee, mille lavastusest «Mitte praegu, kallis!» leida võib, on – peta, sest sind petetakse. Farss on juba olemuselt žanr, mille naljad vöökohast eriti kõrgemale ei tõuse. Ometi käiakse neid vaatamas, ja palju.
Farss põhineb kahel asjal – anekdootlikul lool, mis kõikvõimalike võtete abil on viidud peaaegu absurdini, ja näitlejatel.
Lugu on pealtnäha lihtne, kuid seda ümber jutustada on võimatu, sest süžeekäike, ootamatuid suhteid jne on nii palju. Läbiv dramaturgiline printsiip on see, et mis untsu minna saab, see ka läheb.
Keda huvitab, kes kellega käib, mitu alasti naist on kappi peidetud ja mitu kleiti ja mitu paari aluspesu aknast alla loobitakse, see mingu ise vaatama.
Kas säärane lugu üldse vaadatav on, sõltub eelkõige näitlejatest. Kas nad suudavad laval pinget parajal määral üleval hoida, nii et tükk ei muutuks igavaks ja piinlikuks?

Kaljujärve trikid

Hannes Kaljujärv nohikust kasukategija Crouchina on heas mõttes teatraalne oma väikeste trikitamistega. Alates hetkest, kui tal on vaja oma kliendi armukese (Katrin Pärn) seljast saada kätte kallis naaritsanahkne kasukas, et anda see armukese ülemuse naisele (Merle Jääger), kellele oli selle kasuka lubanud tema armuke, Crouchi töökaaslane Bodley (Aivar Tommingas).
Sedasorti segastele suhetele ongi kogu mäng üles ehitatud. Crouch on ka ainus tegelane, kelles võib märgata mingisugust tegelaskuju arengut – kohmakast nohikust saab lõpuks arvestatav naistemees, muutumata seejuures triviaalseks.
Tänu Kaljujärvele jättis teine vaatus oluliselt parema mulje kui esimene, mis sihtis järjekindlalt ainult ühte väravasse. Teise vaatuse juba paremini välja mängitud situatsioonikoomika oli palju lõbusam.
Aivar Tommingas mängib oma kergemeelsuse pärast hätta sattunud meest, kelle naine (Liina Tennosaar) saabub koju just sel hetkel, kui seda kõige vähem vaja on.
Mr Bodley on oma töökaaslase täielik vastand – selline laia joonega, kuid veidi närveldav tegelane, kes kardab oma naist senikaua, kuni selgub, et naine on kõike muud kui truu.
Lavastuses on veel terve seltskond kõrvaltegelasi. Kais Adlas eluvõõra preili Tipdale’ina lisab olukorra absurdsusse lisapanuse.
Koomiline on ka paar Raivo Adlas ja Liis Bender, kelle edasi-tagasi-sekeldamised külvavad ainult segadust. Miskipärast on nad Bodley ja Crouchi salongi kohtumispaigaks valinud, ainult kumbki ei malda teist ära oodata.

Kaks armukesetüüpi

Kahte armukesetüüpi mängivad Merle Jääger ja Katrin Pärn. Üks on omakasupüüdlik sekspomm ja teine naiivsevõitu bimbo. Mõlemad on kinnitus müüdile, et naise asi on ilus olla ja mehe asi talle kasukas ja sportauto osta.
Ei taha päriselt eitada meelelahutusteatri kui sellise vajalikkust. Mis see teater lõpuks muud on kui meelelahutus – ainult et mingi osa temast ei olegi midagi muud.
Kahju on siiski Vanemuise näitlejate energiast, millele võiks palju parema väljundi leida. Tegu on tekstiga, mis ei anna just eriti suuri võimalusi rolliloomeks. Tegelased on eelkõige kindlas situatsioonis kindlate reeglite järgi tegutsevad tüübid – raamid on üsna tugevalt paigas.

Farss Vanemuise laval
• Ray Cooney ja John Chapmani farss «Mitte praegu, kallis!»
• Lavastaja Ain Mäeots
• Kunstnik Liina Unt
• Tõlkinud Hannes Villemson
• Osades Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingas, Kais Adlas, Liis Bender, Raivo Adlas, Merle Jääger, Riho Kütsar, Liina Tennosaar, Katrin Pärn, Andres Mähar, Siiri Koodres
• Esietendus 5. aprillil Vanemuise suures majas