fbpx

Persona – Vanemuine


Sõites Vanemuises eile õhtul mängitud esietendusele toimus arutelu, mille käigus sai tõdetud, et kui materjaliks on Bergman, lavastajaks Ain Mäeots, mängimas Ragne Pekarev, Linda Vaher, Marika Barabaštšikova ja Veiko Porkanen, kunstnikuks Kristjan Suits – no sellest peab tulema üks aastale tooniandvaid tipplavastusi! Samas majas nähtud, Mäeotsa lavastatud Bergmani “Fanny ja Alexander” oli mõned aastad tagasi terve teatriaasta elamus nr.1!

Paraku nii see päris ei läinud.

Vanemuises on aasta saanud alguse väga rootslaslikult. Vaid nädal tagasi esietendus Sadamateatris Tanel Jonase lavastatud Henning Mankelli “Hasse Karlsson” ja nüüd siis Mäeotsa Ingmar Bergman. Vinged kirjanikud, suured loojad! Head lavastajad ning suurepärased trupid. Minu jaoks, kes armastab rootsi kultuuri kõikides erinevates vormides, aga eriti kirjandust ja filmikunsti, on iga rootslase ilmumine Eesti kultuurimaastikule suur sündmus. Ootan ja loodan, et neid tuleks tihedamalt. Samuti on minu “teemaks” psühholoogia. Psühholoogiline draama või põnevik tõmbab alati kui magnetiga. Eriti magus on kui “hulludest” või “inimmeele nõrkustest” jutustatakse. See tekitab õõva ning peaaegu alati “mõjub”.

“Mõjus” ju ka “Persona”. Ilmselgelt oligi Mäeotsa taotlus luua painavat, põhjamaiselt karget, ängistavat trillerit. Kahtlemata just seda kõike saigi lavalt näha-kuulda-tunda. Iseasi, et kas just sellises vormis seda on kerge vastu võtta…. Kes tahab minna teatrisse ja tunda end ebameeldivalt? Tunda ängi ja painavaid tundeid? Selles mõttes ma ei saa lavastajatööd kritiseerida, et tegelikult ta ju õnnestus oma taotluses. Isegi väga hästi. Lavaltoimuv oli dünaamiline, elavalt tervet lava ja isegi lava eesäärt ärakasutav, tehniliselt põnevate ideedega, integreerides erinevaid lava tehnilisi võimalusi, eessirmi, helindust, filmi ja videoülekannet jne. jne. jne. Väga “rikas” lavastus selles mõttes ning Mäeots ei too ka kunagi lihtsalt lugu lavale, vaid leiutab kõikvõimalikke erilisi nüansse, kuidas lugu veelgi elavamaks saada. Tegemist ju Bergmani maailmakuulsa filmiga, mis minu mällu on sööbinud oma ülisuurte plaanidega tegelaste nägudest (eriti Bibi Anderssoni j Liv Ullmani omadest) ja Mäeots austab ka seda esteetikat, tuues naiste näod live-kaameraga tagaseina (muul ajal peamiselt vaatega merele akendena kasutatava) suurele ekraanile. Seega võib seda võtta ka homaažina suurmeistri enda alusloomingule. Ka “Persona” filmi mustvalge esteetika hoidmiseks on laval suuremas osas üpris plassides üldtoonides hoitud. Kunstnik Kristjan Suitsule eriti suur aitäh õige diivani kasutamise eest – just selline oli ka minu Stockholmi-korteris ning neid “valgeid diivaneid” nägi tihti ka sõprade juures.

Kogu teksti rääkisid näitlejad mikrofonidesse, mille taotlus võis olla võimendada mingit unenäolisust või ka jäljendada filmiheli – mis samuti tuleb ju mujalt kui linal tegutsevatelt näitljetelt. Omamoodi aitas see tervikatmosfäärile kaasa. Aga samas oli ka imelik vaadata näitlejaid tegutsemas ühes lava osas, aga kuulata heli lava kõrval olevatest kõlaritest. Helindus polnud minu arvates esietendusel päris paigas, sest liialt kõva heli tuli liiga palju (samas ka see võis olla taotlus tegitada vaatajas ebamugavust). Ehmatusena muidugi ongi seda vaja, aga nõksu liiga kõvasti ja liiga pikalt oli seda minu kui vaataja arvates. Samas Depeche Mode’i võiks ju kuulata küll nii kõvasti ja pikalt kui võimalik, siis ometi hakkas ka selle laulu liiga kõva heli häirima… (vanaimise värk? võimalik.)

Etendus toimub ühes vaatuses ning kui alguses ootad, et millal see ükskord nö. käivitub ja muudkui ootad ja ootad, siis vaatad seda valelt lähtekohalt. Mina tegin selle vea. Ja tükk tammus minu jaoks ühe koha peal. Midagi ei juhtu, teksti on vähe või õigemini see kõik mis on, tuleb praktiliselt vaid ühelt tegelaselt – õde Almalt. “Käima” läks see kõik minu jaoks alles siis kui härra Vogler lavale saabub. See on juba üsna lõpu eel, siis kui kogu sisu lahtiseletuseni jõuab – mis värk ikkagi kõigi nende tegelastega on. Inimeste ette tulev arst, kes teatab, et ainult hullud teevadki kunsti, mõjub võõrastavalt plakatlikult ja sisulises mõttes kohmetult, kuigi see vast ongi kogu etenduse võtmelause.

Loo lähtekoht on väga näitlejate ametikeskne. Mis ju ka tegelikult väga huvitav igale teatriga seotud inimesele või teatrisõbrale – Elisabet Vogler (Linda Kolde) saab psühholoogilise rabanduse keset Elektra-rolli mängides (ilmselt “Elektra saatus on lein” tükis?) ja ei räägi enam sellest hetkest alates. Teda tuleb hooldama õde Alma (Ragne Pekarev), aga arst (Marika Barabanštšikova) arvab, et haiglas ei ole Elisabetil hea ning ta pakub võimaluse, et nad koos õde Almaga lähevad tema mereäärsesse majja… ehk toob sealne rahu ka rahu Elisabeti närvidele. Seal ei ole vaja Elisabetil enam kedagi “mängida”… läbi tüki tõstatubki teema, et kas Elisabet mängib ka “normaalset”, olles ise hull… Näitlejaamet, kui seda ülemäära tõsiselt teha ning teiste inimestena pidevalt esineda, nende psüühika sisse minnes, neid “kehastades”, võib see ju oma peas toimuvale olla ka mäng tulega, võib ju uskuda, et mõne vigasema närvikavaga inimese pea võib ühel hetkel sellest sassi minna. Seega skisofreenia tekkele on kõik eeldused olemas…

Ent kui ennast siiski lavaltoimuv ei köida, seoseid tegelaste minade ja enda vahel luua ei suuda (no kes suudaks tunda kaasa naisele, kes vihkab oma last nii, et tahaks teda ära tappa? mind isiklikult ajavad ka närvi sellised inimesed, kes ei räägi, kuigi nad seda teha saaksid – mõjub psühhoterrorina ja ka kõrvaltvaadata oli seda häiriv) sisu ja loo voolavus päriselt laval ikkagi ei tööta, ning selles ängistavas tundes on vastik olla, siis hakkad märkama ja tähele panema mingeid kõige kummalisemaid detaile, mida hea teatrielamuse korral kunagi ei juhtu. Muide vähem kui 1h ja 20minutit kestnud film on laval veninud üle poole tunni võrra pikemaks ja kasuks see sellele materjalile pole tulnud. Film oli tekstitihedam kuigi ka mitte kõige tihedama tekstiga. Laval toimuv keskendub peamiselt nö.”tegutsemisele”. Esietendusel polnud ka kogu näitlejate trupp veel päris “valmis”. Marika Barabaštšikova tundus olevat liimist lahti, sest vähese teksti otsa nii mitu korda koperdada ei ole tema moodi. Lisaks jäi mulje, nagu ühes kohas oleksid sõnad läinud meelest ja ta leiutas midagi, et tekst sujuks. See võib muidugi olla ka näiline, aga väga rabeda mulje jättis sellegipoolest. Marika mikrofonijuhet põse küljes hoidnud kleeplinditükid helkisid valgustuse käes (Ragnel seda ei märganud). Marika, ehk arsti tekstis, kui ta Elisabetilt küsib, et mis toda häirib, kasutab ta loetelu – armuke, ema, naine ja siis keset kõike ka “semu”… mis sõna see selles kontekstis on – “semu”? pigem sõber või sõbranna või midagi sellist, aga see “semu” suisa torkas kõrva, kas tõesti Ülev Aaloe on selle sõna seal “semuks” eestindanud? Peaks olema midagi neid tegelasi arvestades eestipärasem. Ja muidugi see kriiskav helindus – läbi luust ja lihast… Samas kui lõpuks tuleb Veiko Porkaneni karakter lavale ja toimub see nö. “seksistseen”, siis mõne jaoks sellele lähedalolemine (nagu näiteks üks teine vaataja, kellega etendusest vestlesin ja kes oli minust veelgi rohkem häiritud sellest tükist, kuid tunnistas samuti lavastuse õnnestumist, arvestades lugu, mida jutustatakse) tekitab eriti ebameeldivat tunnet, aga minule mõjus see eheda, võimsa, intensiivse ja just “õigena”, mida oleks ehk soovinud ka suuremas osas ülejäänud tükist.

See tegelikult viib mõtted rajale, et kas ehk oleks kogu asi toiminud intiimsemas ja väiksemas saalis paremini? Kui oleks näiteks Tallinna Linnateatri “Virginia Woolfi”-laadselt olla samas väikses ruumis nende tegelastega? Linda Kolde mängitud Elisabet Vogel jäi eriti kaugeks, sest tegelane tulebki praktiliselt vaid korraks kogu etenduse jooksul – just selle seksistseeni ajal lavaäärele lähemale. Temaga ei saavuta seetõttu üldse kontakti. Tema on kusagil kaugel… ta on kuidagi kättesaamatu… kas mingi allegooria, mida siinkirjutaja lahti ei hammustanud? Sisu mõttes see võiski ju nii olla… ei taha siiski enamat paljastada…

Lavastuslikus mõttes kõige tugevamad hetked on need, mis on seotud visuaalsega – “varjude tants” – kaks naist, kes end pimedas justkui “alasti” kooriks (hiljem selgub, et ikka aluspesu väele – selle illusiooni oleks võinud tegelikult jätta alastuse tasemele, oleks andnud ühe ohhoo-efekti juurde), fotode sadu ja nende meeleheitlik puruksrebimine, lavaruumi suurenemine, vesi (kuigi nii kaugel lavasügavuses ei saavuta see tegelikult täit efekti, mida võiks, sest isegi esimestes ridades ei näe pritsmeid, vaid heli kostab ja “annab aimu”, et laval on päris vesi, milles tegelased sees solberdavad… Kuigi muidu ekraanilt sai aimu, et tegemist on kas varakevadise või hilissügisega, siis kas palja jalu seal vees tollel aastaajal ikka solberdataks? Muidugi seda võib seletada selle unenäolise, häiritud, meeltesegaduse auraga, millesse kogu lugu on mässitud.

Kuigi loo keskmes on näitlejanna Elisabet Vogel, siis peategelane on siin siiski õde Alma, ehk Ragne Pekarev ning tema karakter on ka kõige rohkem valmis esietenduseks. Alguses natuke lõbusana mõjuv ja tõsiselteatmosfäärile pidevalt teatavat kergust sisse tuues, annab tegelikult sisulist sügavust juurde. Tema häiritud olekutes on õussugemeid ning teatavas sotsiaalses kohmakuses ehedust, mida on taotletud emotsioonide tekkimiseks eriti vaja ja selles õnnestub nii näitleja kui ka lavastaja.

Pärast etendust, kui sai lõpuks auto jäävallilt puksiiri abiga välja tõmmatud ning kirutud, et miks sõita 2 ja pool tundi teatrisse, et siis piinelda 2 tundi ebameeldivates emotsioonides, siis tund aega autot lahti kangutades ning lõpuks jälle 2 ja pool tundi koju sõita, kas see kõik seda väärt on… no kunagi ju ei tea… sama hästi oleks see võinud olla uus “Fanny ja Alexander”… või ka eelmise aasta lõpus Tartus nähtud (ühe teise teatri) hullude-tükk… Need “õnnetused” tasuvad tavaliselt ära üle pikema ajaperioodi… Ning seda paremana mõjuvad siis need teatrielamused, mis tõeliselt meeldivad…

Hinnang: 2- (ma olin lõpuks nii häiritud, et see lõbus kummardamine, esietenduse lilled, rõõmsad näitlejate näod, väljateenitud aplaus ja kogu pidulikkus mõjus kui raputus päris ellu. See hinnang on siin vaid otseselt “elamusele”, mille ma etendusest kaasa sain. Mul oli seal vastik olla ja ma tundsin seda kõike vaadates ennast halvasti. Mõtlesin, et kui tuleb vaheaeg, kas pärast on saal pool tühi… vaheaega siiski polnud – kogu etendus mängitakse ühes vaatuses. Ja eks lõppu nägemata jääkski üldse aru saamata, mis värk on… Samas arvan, et sellise tunde tekitamine oligi tegijate taotlus ja seega võiks seda lavastust ennast hinnata 4 või isegi 4+ga oma mõjuvuse eest. Aga ma ei taha sellist teatrielamust, ma ei taha end niimoodi tunda teatrit vaadates, et ma ootan pidevalt, et asi käivituks, et midagigi sünniks, et tekiksid mõtted, seosed ja äratundmine või arusaamine… Kehvast hinnangust ja ebameeldivast elamusest hoolimata jäi tunne, et see, millega hakkama saadi oli kunst. Kunst, mida näiteks olen tunnetanud ka Veiko Õunpuu filmides või mõnedes Von Krahli Teatri lavastustes. Au selles mõttes julguse eest Vanemuisele, selline asi oma kavva võtta. Au ka Mäeotsale, võtta selline ühese seletuseta lugu ja veel lisaks väga kuulus film ja panna see teatrikeelde nii, et tõesti emotsioone tekitas… kuigi jah, minu jaoks selliseid, mida ma tunda ei taha…)

(Danzumees.blogspot.com, 27.01.2019)