Loe

Pensionärist balletijuht

Tartu Linnaleht

Vanemuise balletijuht Mare Tommingas saab sellel laupäeval 45-aastaseks.

Kui Mare Tommingas seitse aastat tagasi oma baleriinikarjääri lõpetas ning väljateenitud pensionipileti kätte sai, ei osanud ta sellega midagi peale hakata. Korra proovis ta bussijuhi käest sooduspiletit osta, kuid noor pensionär sõimati seepeale korralikult läbi, ning sellest ajast saadik pole Tommingas oma dokumenti enam kasutada julgenud.

Vanemate teadmata tantsukooli katsetele

“Tegelikult tahtsin ma väiksena saada nukupoe müüjaks,” tunnistab kuuendat aastat Vanemuises balletijuhi ametit pidav Tommingas. “Aga kuna mulle oli looduse poolt antud musikaalsus ja tantsuanne, siis otsustasin kolmandas klassis minna Tallinna Balletikooli katsetele.” Vanemad said tütre ettevõtmisest teada alles siis, kui katsed olid edukalt läbitud. Kui isa võttis uudise rahulikult vastu, siis ema ei tahtnud tütre tantsijakarjäärist esialgu mõeldagi. Tommingase sõnul olid mõlemad vanemad väga lihtsad inimesed ning tegid rasket tööd – isa ehitusel ning ema haljastuse alal. “Võib-olla arvas ema, et see on kergemeelne elukutse ja mingit teatripisikut pole meie peres ju kunagi olnud.” Ometi lõpetas ta 1978. aastal Tallinna Balletikooli ning asus seejärel tantsijana tööle Vanemuise teatris.
“Ma olin tolleaegseid Vanemuise etendusi Tallinnas päris palju näinud ja mulle need meeldisid. Kui Estonias tehti rohkem klassikalist balletti, siis Ülo Vilimaa lavastused tundusid sügavamad ja dramaturgiliselt põnevamad – need olid justkui draamaetendused,” lausub Tommingas. Toonase peaballettmeistri Ülo Vilimaaga sujus koostöö noorel tantsijal suurepäraselt ning tasapisi kasvas ta rühmatantsijast solistiks, mitte küll klassikalises balletis, vaid pigem moderntantsuetendustes. Ülo Vilimaa julgustamisel tegi Mare Tommingas 1989. aastal ka oma esimese tantsulavastuse “Kevadised manuskriptid”. Oma tantsijakarjääri lõpetas Mare Tommingas aga 1995. aastal ning keskendus pärast seda lavastamisele. Kokku on aastatega neid kogunenud üle kahekümne. Teiste hulgas näiteks “Pähklipureja”, “African Sanctus. Barcelona”, “Wolfgang AMADE Mozart” ning “Mees La Manchast”. Praktiliselt kõigile oma lavastustele on Tommingas teinud ise ka kujunduse.
“Kui seda tantsuasja poleks tulnud, siis ilmselt oleks minust kunstnik saanud,” meenutab Tommingas oma endist klassijuhatajat balletikooli päevilt, kes veel kümnendas klassis võttis ta käekõrvale ja viis vägisi tolleaegsesse Eesti Riiklikusse Kunstiinstituuti registreerimisele. “Tegin pool suve kohustuslikke loodusjoonistusi ja natüürmorte, aga õnneks jäin sügisel siiski napilt välja.”
1990. aastal pälvis Tommingas stipendiumi Goethe Instituudilt Saksamaal ning täiendas end moderntantsu alal Kölnis. 1992. aastal lõi ta aga Tartu Ülikooli tudengite baasil moderntantsustuudio. “Läbi nende noorte tantsijate arenesin ma ise väga palju edasi. Õpetasin neid, aga õppisin ka ise. Eks iga lavastaja leiab tasapisi oma tee ja ma arvan, et minu tee kujunes suuresti just tänu sellele loodud stuudiole.”
Kuigi viimastel aastatel pole balletijuhi amet jätnud administratiivse töö kõrvalt enam aega lavastamiseks, kripeldab loomine hinges endiselt. “Ma suudan lavastada vaid siis, kui ma olen ka ise veel füüsiliselt heas vormis. Aga nüüd ma ei tantsi juba enam mitu aastat,” räägib Tommingas ning loodab kõigele vaatamata siiski kunagi midagi veel lavale tuua, olgu selleks siis muusikal või modernne tantsuetendus.
Tomminga arvates on tantsuzanr teatris populaarne ja seda nii tegijate kui ka publiku poolelt vaadates. Kuidas muidu seletada, et Age Oksa ja Toomas Eduri “Pulmareisi” etendused on praktiliselt kuni lõpuni välja müüdud. “See on muidugi klass omaette ja ma loodan, et see lavastus kirjutatakse eesti tantsuajaloo raamatusse suurte tähtedega. Duett undiini ja noormehe vahel on niivõrd kaunis, et vaatajal jääb tõesti suu lahti. Sa tunnetad, et see, mida laval tehakse, on niivõrd ebareaalne, kuid ometigi esitavad seda tavalised inimesed. See on uskumatu, mida inimesed suudavad läbi kehakeele näidata, “ räägib Tommingas.

Sünnipäeva ei tähista

Selle aasta kevadel kirjutas Mare Tommingas koos Aivar Mäega alla viieaastasele töölepingule balletijuhi ametis jätkamiseks ja kuigi töö moodustab 24 tundi tema päevast, mahub sinna sisse ka perekond. Koos näitlejast abikaasa Aivar Tommingaga on neil kolm last – kaks poega ja üks tütar. Vanem poeg Jaan õpib Tartu Kõrgemas Kunstikoolis arvutigraafikat ning noorem poeg Mihkel käib Tartu Lennukolledzis. Pere pesamuna on aga üheksa-aastane Pauline, kes teeb kergejõustikku, laulab MHG lastekooris, käib rahvatantsuringis ning unistas kunagi saada Marion Jonesi sarnaseks. “Kes teab, mis temast saab. Noorem poeg rääkis ka kunagi, et temast tuleb Eesti esimene kosmonaut ja nüüd õpib lennukolledzis,” muigab Tommingas ning kinnitab kergendusega, et balleti poole tütar veel ei vaata. Kodune elu on Tommingate peres üsna rahulik. “Kuna me peame tööl olles Aivariga mõlemad üsna palju suhtlema ja rääkima, siis kodus oleme üsna vaiksed. Aivar tinistab oma toas kitarri ja mina tegelen kas mõne lavastuse kostüümide või kujundusega. Praegusel hetkel võtab palju aega ka detsembri alguses toimuva I.D.A tantsufestivali organiseerimine.”
Homset sünnipäeva ei tähistata pereringis väga suurejooneliselt. “Mul on laupäeval tööpäev, hommikul ja õhtul proov ning muret niigi küllaga,” ütleb Tommingas, kuid kinnitab, et vähemalt vanema poja tehtud kartulisalat peaks küll laual kindlustatud olema. “Mulle meeldib, kui lilli tuuakse, aga suurtest kingitustest ma eriti lugu ei pea.”

05.11.2004